Kudumisfestival “Tere labakinnas”
8. veebruarist 28. veebruarini on Peterburis Rybatski kultuuripalees traditsioonilise mustriga kudumisfestivali “Tere, labakinnas!” lõputööde näitus. Välja on pandud kindad, mille kudumisest võttis osa ka Peterburi Eesti Kultuuriseltsi käsitöömeister Tatjana Sigacheva.
Näitusel on esindatud üle 70 eksponaadi kodukollektsioonidest, aga ka meistrite tööd – konkursil “Kudumismeister” ja “Vanaema labakindad” osalejad ja võitjad. Nende hulgas on Peterburi, Leningradi oblasti, Habarovski, Jaroslavli, Arhangelski ja Arhangelski oblasti meistrite töid.
Eksponaatide juures on lood labakindadest, mida on kirja pannud festivali võistlejad.
Tatjana Sigacheva kindalugu on järgnev:
Ma tahan teile rääkida oma vanaemast Miina Danilsonist. Eestlastel on ütlemine “Eesti naine sünnib kudumisvardad käes”. Mu vanaema oli eestlanna, kes õmbles, kudus, tikkis ja parandas kõike, mis katki läks. Ta õpetas mulle palju, võib-olla sellepärast oskan ma mitut tüüpi näputööd ja teen seda armastusega.
Mäletan oma vanaema alati varrastega käes. Mida iganes ta ka ei teinud, võttis ta töövaheajal või puhkuse ajal alati vardad pihku. Kõige sagedamini kudus ta labakindaid. Tervel perel olid vanaema poolt labakindad: emal, isal ja õel ja minul. Kõik labakindad olid teostuselt ja kujunduselt sarnased.
Väljas “jälgedega”, nagu vanaema ütles ja seest aasadega, et käed ära ei külmuks. Vanasti olid talved lumised ja väga külmad. Sõitsime labakinnastega mäest alla, suusatasime ja uisutasime, meisterdasime lumememme, mängisime lumesõda, jalutasime niisama või uurisime sõpradega, milliseid labakindaid nende vanaemad kudusid.
Blokaadi ajal läks ta kaitsetööle, jäi linna üksi, rääkis halvasti vene keelt, elas kogu blokaadi ülalpeetava kaardi peal, jäi imekombel ellu. Ja tema elupäästjaks osutusid ikka ja jälle – kootud, labakindad. Turul vahetas ta labakindaid leiva vastu.
Tema labakindad on praeguseks ammu kulunud ja kadunud. Vanaemagi on läinud. Palju aastaid läks mööda kui tahtsin hakata kuduma vanaema-stiilis labakindaid. Ühes eestikeelses raamatus leidsin aasadega mustri nagu mu vanaema kudus. Otsustasin vanaema labakindad mälu järgi taastada ja sõpradele kinkida.
Tatjana Sigacheva
