Veebruarikuine tervitus Prantsusmaalt

Veebruaris on mitmeid Eesti tähtpäevi, mida kõiki tahaks koos tähistada. Kuna elame üksteisest kaugel, ei saa iga päev kokku tulla. Seepärast püüame mitu kärbest ühe hoobiga tabada.

Saime eesti keele huvilistega kokku nädalavahetusel enne vastla- ja sõbrapäeva, et lükata hoog sisse alanud draakoniaastale. Meenutades Tartu rahu 104. aastapäeva, sai meelde tuletatud Eesti ajalugu, sest Tartu rahu on võrdeline Eestimaa sünnitunnistusega. 2. veebruar on ühtlasi ka küünlapäev ja sel puhul saime meiegi Prantsusmaal koos head punast veini juua, et põsed ikka terve aasta hea jumega punased püsiksid. Küünlapäev ise on Prantsusmaal pannkoogi söömise päev. Neid müüakse kõikides pagariärides jaanuari teisest poolest kuni veebruari keskpaigani välja. Samuti saime koos sõbrakalli teha ja üksteisele kauneid sõbrakaarte meisterdada. Põhirõhu asetasime seekordsel kokkusaamisel aga vastlapäevale ja vastlakuklite küpsetamisele, mis tõi kaasa huvitavaid vahejuhtumeid.

Prantsusmaal ei saa nimelt värsket presspärmi poest, vaid selleks peab minema pagariärisse. Käisime seal koos lastega ja suur oli meie imestus, kui pagariproua meie käest küsis, kas me tõesti küpsetame ise saia või üldisemalt pärmiga pagaritooteid. Ütlesime, et mitte iga päev, aga kuna eestlastest sõbrad tulevad meile külla ja vastlakukleid Prantsusmaal poest osta ei saa, teeme neid tõesti ise. Pagariproua ei olevat kunagi midagi ise küpsetanud.

Meie vastlakuklitaigen sai igal juhul koos laste ja prantsuse sõpradega retsepti lugedes kerkima pandud, mitmeid kordi sõtkutud ja kuklid tulid võrratud. Kõik olid väga suure õhinaga ametis nii taigna sõtkumise, kuklite vormimise kui ka hiljem nende pohlamoosi ja vahukoorega täitmisega. Ei ole kunagi Eestis poest nii maitsvaid vastlakukleid leidnud, olid eestlased ühel arvamusel. Rääkisime ka vastlaliu tähendusest, et kel pikem liug, sel pikemad linad. Vastlaliugu tol päeval Pariisi külje all me lasta siiski ei saanud, sest ilm oli juba liiga kevadine. Nartsissid ja mandlipuud õitsesid…Liugu saime meie lasta alles kaks nädalat hiljem talvevaheajal Alpides suusamäel ja mõned sõbrad Eestis koolivaheajal olles. Parem hilja kui mitte kunagi, nagu eesti vanasõna ütleb…Suusamäel rullus meie ees lahti ka sinimustvalge Eesti pilt Alpi loodusest: sinine taevas, must metsaviir ja ja valge lumi. Grenoble’i raekoja ees lehvis meie rõõmuks ka päris Eesti lipp.

Vabariigi 106. aastapäeva eel tahtsime lastega Eestile midagi kinkida. Igaüks pidi välja pakkuma, mis tal Eestiga seoses kõigepealt meelde tuleb: meri, lumi, mets, vanaema, eesti keel ja meel…. Otsisime nendele sõnadele ka riime, et saaks need kokku luuletuseks põimida. Meie laste ühislooming sai luuletusena selline, millega tervitame kõiki eestlasi lähedal ja kaugel Eesti Vabariigi 106. aastapäeva puhul:

Eesti on minu sees,
ma sageli näen teda unes.
Eesti on minu sees,
ta on päikeses, meres ja lumes.

Ma Eestimaast elan kaugel,
kuid jõudu ta mulle annab.
Emal sageli pisar on laugel,
ta Eestit sügaval südames kannab.

Ma igatsen Eestimaa metsa,
marju seeni ja rohelist sammalt.
Loodan, Eesti saab edasi kesta,
me kultuuri, kombeid edasi kanda…

Eesti lippu näen sinises taevas,
musta tumedas metsaviirus,
valget lumises külmalaevas
ja vahuses meresiilus.

Eestis elab me vanaema,
kes alati on meil meeles.
Seal saan laulda ja teatrit ma teha
oma armsas eesti keeles.

Eesti on meie sees,
olgu see siis unes või ilmsi.
Eesti on meie sees,
ta toob meile sära silmi.

Palju õnne, armas Eesti!

Luuletuse autorid on Greta Madeleine Gnannt (13-aastane) ja Kinsey Liis Suurmets (9-aastane).
Elagu vaba Eesti! Palju õnne kõigile kaasmaalastele Prantsusmaalt!

Mailis Sütiste-Gnannt
Guermantes, 25.02.2024