Kevadest meie väikesaartel

Aasta tagasi mais toimus Eesti Saarte Kogu ja Eesti Kultuuriseltside Ühenduse kokkusaamine, kuna Prangli saarel toimus Eesti Saarte Kogu iga-aastane üldkogu ning EKSÜ on Saarte Kogu koostööpartner.

Sellel aastal on kõigi plaanid muutunud. Tundsime huvi, kuidas on see kevad mõjutanud meie väikesaari ja nende seltsielu. On ju sealsed kogukonnad nö “meretagune asi”, kus nagunii kulgeb elu igal ajal teises rütmis ja mere keskel elamine kujundab sealseid inimesi ja nende elulaadi mandri inimestest erinevalt. Kuigi eriolukord Eestis on nüüd lõppenud, on ikkagi huvitav väikesaarte inimestelt endilt kuulda, kuidas nemad ise seda kevadet kirjeldavad.

Kajastame selles ülevaates kahe väikesaare kogukondlikku elu, kuid üldine pilt on väikesaartel sarnane.

Prangli saare esindaja: Meil kehtestas vallavalitsus soovituslikud liikumispiirangud – laev käis 2 korda nädalas kaubapäevadel ja liikuda said ainult alalised elanikud, kuigi rangelt soovitav oli paigal püsida.

Seda kevadet võiks võrrelda nt 10 a taguse talvega, kui meri oli jääs ja kolm kuud käis ainult kopter – kaup tuli poodi 1 kord nädalas ja inimesed said linna 2 korda nädalas. Selles mõttes täiesti “tavapärane nn karmi talvega” režiim. Ravimite saatmise korraldas mandrilt meie sotsiaaltöötaja. Kaubaga varustatus on hea ja jätkuvalt on püsielanikel korralik talvevaru.

Mida kevade poole, seda teravamaks on muutunud vajadus kaubareiside järele, et saaks tellida linnast ehitusmaterjali. Alates 30. aprillist lisati eriolukorra lõpuni laevagraafikusse veel üks päevane reis, et kohalik inimene saaks vajadusel linnas käia, nt arsti juures või ehitusmaterjali tuua. Laevapileteid müüakse eriolukorra lõpuni 20le inimesele reisi kohta tavapärase 75 asemel.

Rahvamaja ja raamatukogu on külastajatele suletud, kuid raamatukogust saab raamatuid tellida kontaktivabalt, nii et lugemisvara on jätkuvalt kättesaadav.

Prangli koolilastele on nö distantsõpe juba vana tuttav – kui õpetajad ei saa vahel tormi tõttu saarele vms, siis on aastaid kasutatud Skype`i, nii et selles mõttes kulges meil kõik ladusalt.

Meditsiinipunkt on avatud, sealt on võimalik osta ka käsimüügiravimeid. 01. aprillist alustas Pranglis tööd PERHi poolt ellu kutsutud esmase abi andmise kiirabibrigaad koos täisvarustuses kiirabibussiga. Ühtegi viirushaiget meie saarel ei ole olnud. Kõik on olnud rahulik ja mõnus.

Mida kevade poole, seda rohkem tekib aga nii saarelt linna kui vastupidi liikumissoov. Pärast eriolukorra lõppemist saavad saarele ka kinnistu- ja suvilaomanikud, kuid turiste me maikuus kindlasti ei oota.

Tervitades
Terje Lilleoks
Prangli saarevanema kt

Manija saare esindaja:

Elu Manijal on ühtpidi palju rahulikum: ei toimu üritusi, koosolekuid, ei käi turiste. Samas on oma talus igaühel palju kevadtöid, nii et ega eriti aegagi poleks muud teha.

Kuna Manijal poodi ei ole, saame poekauba kätte tellimise teel ja see tundub väga mugav. Peamine ost on ikka toiduained, mis kaua ei säili. Muid asju on saare elu õpetanud nagunii pikemalt ette varuma ka tavaelus. Omavahel lähemate naabritega oleme natuke suhelnud, hoides distantsi, aga peamine suhtlus on telefoni teel.

Saarel oma kodus olemine on ju väga tore. Ei masenda üldse. Segadust on olnud paaril korral politseiga saarele pääsemise osas, mida või keda lubatakse ja mida või keda mitte. Nt arsti juurde või olulist kaupa tooma (näiteks hein). Kord ei nõuta midagi, teinekord nõutakse mingit eelnevat teavitust PPA kodulehel, kord hoopis arstitõendit. Küsimusi tekitas, et mõned saarele sissekirjutatud isikud said ikkagi kogu selle range karantiini raames edasi-tagasi (kas praamiga või oma paadiga) pendeldada.

Samas hoitakse distantsi. Viirusehaigeid pole meie juures tuvastatud.

Svea Aavik
Manija

Ruhnu saare blogi ja fotod on leitavad siit:  www.ruhnlane.blogspot.com