Press "Enter" to skip to content

1944 aasta suurpõgenemine ja eestlaste pagulaspäeva tähistamise tähtsus.

Iivi Zajedova ettekanne Riigikogus 04.mail.2018.

2019. aasta septembrikuus möödub 75 aastat massilisest eestlaste põgenemisest naasva nõukogude terrori eest. Põgenemine oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. See tõi kaasa täieliku elumuutuse ja lõppes paljudele traagiliselt. Siiani pole teada, kui palju põgenejaid hukkus. Paljudel tuli maha jätta kodumaa, varandus, tihti pere ja uues ühiskonnas ootasid neid ees kohanemisraskused. Alates Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP-laagritest (kus varitses ka sundrepatrieerimine) võideldi kõikide olemasolevate vahenditega oma elu, rahvuslike veendumuste ja Eesti Vabariigi taastamise eest. Oldi kindlad, et see on ajutine minek; Lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.

Aja möödudes sai selgeks, et koju tagasi ei saa niipea. Uutes asukohamaades loodi eesti seltse, koole ja pühapäevakoole, üllitati lehti, loodi kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, teatreid jne., hoides nende  toel eestlust. Ehitati oma jõul üles Eesti Maju, osteti maatükke (Kotkajärve, Seedrioru, Koitjärve jne.), et õpetada lastele enda rajatud suvelaagrites (skaudi-, gaidi-, suvelaagrid) eesti keelt ja kultuuri, hoidmaks eestlust. Selle toel organiseeriti regionaalseid ja ülemaailmseid, korrapäraselt toimuvaid  Eesti päevi (näit. Lääneranniku Eesti Päevi aastast 1953, Eesti Päevi Austraalias aastast 1954, Eesti Päevi Põhja-Ameerikas ja Kanadas aastast 1957, ESTO-t aastast 1972, ESTIVAL-i aastast 1983), mis toimuvad siiani (!) korrapäraselt, mida võib pidada fenomenaalseks.

Kultuur ja poliitika käisid pidevalt käsikäes. Mis muud see oli, kui pagulaseestlaste suunatud ühistegevus EV taastamiseks!

Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidsid ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (New Yorgis peakonsul Ernst Jaakson, Londonis Eesti diplomaat August Torma, aukonsulid Kanadas), tegutsesid paljud eestlaste ja baltlaste ühised organisatsioonid: eesti seltsid,   veteranid, USA eestlaste keskorganisatsioon – Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), ja sellega seotud organisatsioonid: Ülemaailmne Eesti Ühing, Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ehk JBANC) ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu.

Nimetamata ei saa jääda ka BATUN  ehk Baltic Appeal to the United Nations  (Balti Apell  ÜRO-le), mille rajasid 1966. aasta veebruaris New Yorgis ühiselt Baltimaade pagulasnoored. BATUN andis  külma sõja  aastail olulise panuse sellesse, et ÜRO-s arutataks  inimõigusrikkumisi Balti riikides, tutvustades anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist, ning korraldades istumisstreigi „New York Timesi” toimetuse sissekäigu ees tänaval ja trepikojas. Selle tulemusena hakkas see ajaleht pöörama anastatud Balti riikides toimuvale varasemast enam tähelepanu.

1986. aastal moodustasid Kanada kesk- ja ida-euroopa kogukond rahvusvahelise Musta Lindi päeva komitee, mis pani aluse rahvusvahelisele kampaaniale kolmel mandril, et teadvustada läänemaailmale Molotovi–Ribbentropi pakti kestvat mõju. Samal aastal toimusid Musta Lindi päeva meeleavaldused 21-s linnas, sealhulgas Londonis (Ühendkuningriik), Washingtonis, New Yorgis, Perthis (Austraalia), Stockholmis ja Ottawas.

Eesti pagulaste suhted mitte-eestlaste organisatsioonidega oma asukohamaal tugevdasid ning laiendasid mõju rohkem kui see kõik oleks toimunud vaid endi keskel.

Eestis on peetud mitmeid konverentse suurpõgenemise-teemal. 14.09.2015 TLÜ  konverentsil öeldi esmakordselt avalikult välja vajadus viia Eesti kalendrisse suurpõgenemise mälestuspäev riikliku tähtpäevana. Kodumaalt Siberisse küüditatute kannatusi on Eesti mälestanud leinapäevana 14. juunil, mis on ju meie rahva esimene massiküüditamise aastapäev.

Kätte on jõudnud 2018. aasta, aga meie rahva suurpõgenemise mälestuspäeva ei ole veel välja kuulutatud. Paraku pole teadmised põgenemise põhjustest ja ka välieestlaste võitlusest ja tegevusest Eestis eriti levinud. Pole püstitatud mälestusmärki ega pole ka Eesti kooliõpikutes peatükki, mis selgitaks suurpõgenemise põhjuseid (miks ja millal) ja eesti pagulaste tegevust Eesti taasiseseisvumisel. Teave suurpõgenemisest ei ole jõudnud enamuse eesti inimesteni.

Külastades eesti kogukondi väljaspool Eestit, võib nn. uustulnukatel tekkida küsimus: mis inimesed, mis rahvas see on, tähendab kõik needsamad pagulas- ja väliseestlased; kust, miks ja millal nad tulid, ning MIKS me sellest Eestis praegu mitte midagi ei tea? Kodueestlane hoomab, et oleme ju ikkagi üks rahvus, ühed Eestis, teised laiali mööda läänemaailma, ja küsib endalt: kas see peabki niimoodi jääma?

Kellel on sellest mõlemapoolsest võõristamisest kasu? Aga eks ikka sellel, kes selle lõhe tekitas ja ka edasi oma hääletorude ja libauudistega me ühtsust õõnestab ja lammutab.

Kui meie ise, eestlased, ainult midagi läbi udu oleme kuulnud oma sugulastest ja nende tegevusest väljaspool Eestit, siis pole imestada, et ka paljud Eesti kodakondsed teistest rahvustest ei tea suurpõgenemisest ja eesti pagulusest eriti midagi. Neile jääb niimoodi ainukeseks alternatiiviks jääda uskuma ida poolt tulevat propagandat. Peab lisama, et tegelikult ei teata suurpõgenemisest ega ka välis-eesti vastupanuliikumisega seotud tegevusest paljudes teisteski maades.

Raske on midagi sellest selgitada, kui meie oma riigis avalikult ei räägita ega tähistata vähemalt üks kord aastas 1944. aasta eestlaste massilist põgenemist sissetunginud vaenlase eest ja järgnevat välis-eesti tegevust Eesti taasvabastamiseks. Pelgalt juubelite puhul ja konverentside kitsamas ringis arutlused ei too teadmisi ega jõua kogu meie Eesti ühiskonna teadvusse.

Ja kes võidaks sellest, kui teadlikult lähendataks üksteisele ja viidaks palju intensiivsemalt kokku meie lahutatud rahvusgrupid, seda nii Eestis kui väljaspool kodumaad? Muidugimõista võidaks sellega eesti rahvas tervikuna! Kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt. Ja kas ei peitu just siin ülesanne, nii väliseestlaste keskorganisatsioonile, ÜEKN-ile, kui ka Riigikogule ja Eesti Vabariigi valitsusele?

Eesti poolel ju huvi on, aga teadmatus ja mõlemapoolne võõristus on ikkagi kahjulik, määratletagu ja mõõdetagu seda siis ükskõik milliste mõõdupuude abil. Kuid teha tuleb rohkem ja kiiremini, mõlemalt poolt.

Selleks, et tõsta esile meie 1944. aasta pagulasseestlaste kannatused, aga samuti nende märkimisväärne panus Eesti riigi  õigusliku järjepidevuse säilimisse ja taasiseseisvumisse on vajalik  lisada meie rahvuslikku kalendrisse eraldi mälestuspäev. Selliseks päevaks sobib üks septembrikuu päevadest, et meenutada 1944. aasta  sündmusi, mil hukkus teadmata arv eestlasi nii maal kui merel põgenikelaevadel, sealhulgas ka ühel suuremal laeval „Moerol“.

3. mail 2018 võttis Ülemaailmse Kesknõukogu täiskogu koosolek selle ettepaneku vastu.

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu resolutsioon Eesti Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule

ÜEKN Riigikogus 4.5.2018. Foto Peeter Langovits

 

One Comment