Press "Enter" to skip to content

Kunderi seltsi mõtisklus aastapäeval

Täna, 22.veebruaril 2018 – mõtlen oma kodumaa juubelile nüüd, mil on EV 100 aastat täis!

Mäletan, kui oli 15 aastat ja aktus koolimajas – tollal lauldud laule, loetud luuletusi, mida oli kirjutanud Henrik Visnapuu.

See tänane kiri on väga armas võimalus

– öelda oma mõtteid, teha seda soovijatele!

Ma olen mõelnud, et on mõnda ütlemisväärset, vabaduse nimel, mida vajame ise ja vajab ka loodus meie ümber.

Aheldamata Loodus – kas meenub veel juubeldades?

Oma paljude läbielatud Eesti Vabariigi aastapäevade meenutustest kantud mälestusi lahingutest ja saja aasta kaugustest langenud kangelastest ja vabadusest, millest ja kellest laulis mu Vabadussõja ajal orvuks jäänud ema oma käsitöid tehes talveõhtutel ahju kõrval, seal kaugel vana Liivimaa servas, – seal – kus veed voolavad liivades…

“… nii ilus on surra, kui oled veel noor, nii päikesen magama minna… Su ümber on sõprade leinav koos, sa nende südamen igavest noor: said ruttu ju Jumala linna.” (H. Visnapuu) noores Eesti Vabariigis – lohutus…
loetud vanas koolis aktusel 1935

Arvan, et oleme uhked Vabaduse üle, aga vähe on jäänud leina langenute jaoks, ka tähelepanu neile lihtsatele paljudele, kes julgelt toetasid kuulsaks saanute ideid ja töid – kes kaevab nad välja ajaloo hõlmade alt…

Parimat – Taimi Parve
Juhan Kunderi Seltsist