Võidupüha ja võidutulede süütamise traditsiooni taastamine

President Meri süütab KL malevate tuled, Tallinn 1993

Esimene võidupüha paraad koos võidutulede süütamise ja maakondadesse teele saatmisega toimus taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal.

Jüri Trei, Mereväeleitnant (R), võidupüha ürituste peakorraldaja 1993–1999 ja hilisem nõustaja, Välisministeeriumi nõunik

President Lennart Meri andis korralduse ja riigisekretär Ülo Kaevats palus minul kui varasemate riiklike ürituste korraldajal ja nõustajal (olin tollal Kultuuriministeeriumi osakonnajuhatajana tegev nii Riigikantselei kui ka Välisministeeriumi – diplomaatilise korpusega seotud ettevõtmiste ja riigiprotokolli ülesehitamise/käivitamisega) võidupüha üritused läbi viia. Tuli kiiresti päevakava ja eelarve kokku panna, raha leida ning plaanitu ellu viia. Kõigepealt tuli uurida arhiivist, kuidas toimus võidupüha tähistamine aastatel 1936–1939. Toona viisid tule maakondadesse Kaitseliidu mootorratturid, kellele anti kaasa presidendi läkitus.

Meil ei olnud mootorrattaid, tõrvikuid ega tormilaternaid, rääkimata rahast, et need vajalikud asjad muretseda. Puudus samuti bensiin džiipidele, mis pidid tule mööda Eestimaad laiali kandma. Küsisime valitsuselt toetust, millest algul keelduti, aga hiljem siiski midagi lubati. Esimesel kahel aastal tuli seetõttu Kaitseliidul tõrvikud valmistada ise, kasutades olemasolevaid materjale. Nende ajutiste tõrvikutega oli alatihti probleeme: pooled neist kustusid enne paraadi algust lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Nii laenasin selle Eesti Meestelaulu Seltsilt. On omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed võidupüha tuled just Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeotõrvikuga.

Tulede süütamise tseremoonia viisime läbi nii, nagu enne sõda toimiti: kõigepealt süüdati tuli tõrvikus, siis pandi see ümber tormilaternasse ja sihtpunkti saabudes kanti tagasi tõrvikusse. Üks ajakirjanik, kes juhtus tõrvikutulede kustutamist nägema, tegi sellest kohe uudisnupu, väites, et kõik on pettus: tuli pannakse küll põlema, aga kustutatakse natukese aja pärast jälle ära. Selgitasin ajakirjanikule tule viimise korda ja ajalugu, mille peale tema ainus küsimus oli, mis asi see tormilatern on?

Esimesed gaasitõrvikud valmisid meil 1995. aastal tänu heade ja isamaaliselt mõtlevate inimeste ja firmade abile ning koostööle. Minu palvet võtsid kuulda ja ulatasid abikäe Aarne Saar, Matti Linnamäe, Rein Kaljuraid, Aarne Toivar jt. Uusi gaasitõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus ja vaatamata tugevale vihmasajule põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia ajal. Gaasi balloonides jätkus ka maakondade tseremooniate korraldamiseks, et valdade tuled süüdata.

Nagu juba öeldud, ei finantseeritud esimestel aastatel võidupüha üritusi ministeeriumite ega Kaitseliidu eelarvest, vaid pidime otsima ise lahendusi ja viimases hädas rahaliste vahendite leidmiseks ürituse eelarve koostama ja seda valitsuses läbi Riigikantselei kaitsma. Raha, mida niigi oli vähe, eraldati neil puhkudel valitsuse reservfondist. Alles mitu aastat hiljem, 1996. aastal, õnnestus meil Välisministeeriumi eelarvesse lisada rida „riiklikud visiidid ja tseremooniad“.

Algusaastatel tuli just Välisministeeriumi protokolliosakonnal leida lahendusi ja presidendile abiks olla. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene ja seetõttu oli temaga vahel väga raske. Tihti tuli käigupealt plaane muuta ja asju ringi teha.

Ühel aastal ei saanud me vaatamata mitmele kavandatud kohtumisele Kadriorus kuidagi presidendilt teada, millises linnas tuleb üritus läbi viia. Toompealt hoiatati, et kui me järgmiseks valitsuse istungiks võidupüha toimumise kohta ei nimeta ja rahataotlust ei esita, tuleb üritused ära jätta. Hädaga meenus mulle lugu tudengipõlvest, kus osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suurt laenatud pintsakut, millele oli õmmeldud kaks sisetaskut. Vastama minnes tõmbasid tudengid pintsaku kordamööda selga, lühematel meestel lohisesid käised ja hõlmad muidugi maas, kuid taskutes olid eksamiküsimuste vastused.

Viimases hädas otsustasin kasutada sama nippi. Õmblesin oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kadriorgu ja lugesin presidendile need nimed ette. Ise kartsin, et äkki on nõunikud jõudnud sellesse loetellu uusi linnu lisada.

Presidendil oli kiire nagu alati ja et minust kiiremini vabaneda, ütles ta: „Valmista ette paberid võidupüha läbiviimiseks. Pärnus!“ Seejärel tahtis Lennart Meri lahkuda, kuid haarasin kärmelt pintsaku sisetaskust komplekti Pärnu ürituste päevakava ja lisadega. Palusin tal nendega tutvuda ja viseerida. President oli üllatunud: „Juba valmis, kas sul kirjutusvahend on?“ Tehes mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul täie jõuga alustada võidupüha ürituste ja paraadi ettevalmistusi…

Paraadi tuledesüütamise tseremoonia, Võru 1997

Võidupüha paraadide toimumiskohad:

1993 Tallinn
1994 Tartu
1995 Pärnu
1996 Narva
1997 Võru
1998 Viljandi
1999 Valga
2000 Haapsalu
2001 Pärnu
2002 Põlva
2003 Jõhvi
2004 Rakvere
2005 Paide
2006 Saaremaa
2007 Rapla
2008 Tallinn
2009 Jõgeva
2010 Viljandi
2011 Tartu
2012 Pärnu
2013 Haapsalu
2014 Valga
2015 Kärdla
2016 Võru.
2017 Rakvere

Jüri Trei
Mereväeleitnant (R), võidupüha ürituste peakorraldaja 1993–1999 ja hilisem nõustaja, Välisministeeriumi nõunik

Fotod: Jüri Trei eraarhiiv