30 aastat Tammsaare muuseumi Eesti Aiakeses: pirniaedade varjust kortermajade vahele

• Ants Paju tütar tahab Tammsaare muuseumi seinale avada isa auks bareljeefi.
• Isa-ema poolt eestlasi on Eesti Aiakesse jäänud veel umbes 20 inimest.
• Muuseum võib hakata tunda ärimeeste survet, sest asub väga magusas kohas.

Tegu on mõtte mõõt, armastas öelda Ants Paju. 30 aastat möödub sel suvel Paju algatusel ja juhtimisel Musta mere äärde Eesti Aiakesse (Esto-Sadok) ehitatud ja tänaseni tegutseva Tammsaare muuseumi avamisest.  Ants Paju tütar soovib sel puhul muuseumi seinal avada seitse aastat tagasi surnud isa mälestuseks bareljeefi.

«Noor muuseum on algusest peale asunud õigele teele, nähes oma ülesannet mitte üksnes suure kirjaniku ja tema Kaukaasia suve tutvustamises vaid ka eesti väljarändajate mineviku jäädvustamises,» kirjutas Ants Paju oma märkmetes 6. augustil 1988. aastal, kui muuseum avati.

Täna maksab pilet eestlaste ajalugu Kaukaasias tutvustavasse muuseumisse 100 rubla (1,3 eurot) ja külastajad astub sisse iga päev. «Turistid lähevad mööda ja lihtsalt huvi pärast asutavad sisse küsima, miks on siin muuseum eestlastest,» rääkis Postimehele Tammsaare muuseumi juhataja Diana Gubareva (sündinud Orav). «Ma hakkan neile rääkima ja näitama ning siis ei taha nad enam ära minna, kui saavad teada kogu seda eestlaste ajalugu siin.»

Eesti Aiake asub kõrvuti Punase Lagedaga (Krasnaja Poljana), kus neli aastat tagasi toimusid Sotši taliolümpia lumealad. Eesti Aiake naabruses kõrguvad kolm suusahüppetorni, kus ehitusvigade tõttu enam küll võistlusi peaaegu ei korraldata, ja läheduses Roza Hutoris (eestlasest ümberasuja Roosi Adu kunagine talukoht) peeti mäesuusalasid. Kogu Eesti Aiakese ümbrus on hotelle täis ehitatud ja turiste käib palju aastaringselt.

Olümpiaehitus mõjutas kõvasti ka Tammsaare muuseumi ümbruskonda. Kui varem asus muuseumimaja 19. sajandi lõpus siia ümberasunud eestlaste vanade pirniaeda varjus, siis täna ümbritseb muuseumit elav kvartal. Ühel pool asub suur poemaja ja teeninduskeskus ning teiselt poolt piiravad muuseumi neljakordsed elumajad. Majades elasid olümpiaajal vabatahtlikud, aga peale olümpiat müüdi korterid kõigile soovijatele. Kohalikud kutsuvad neid sotsiaalkorteriteks.

Kui enne olümpiat elas Eesti Aiakese 500 elaniku ümber, siis täna juba 2500 inimest. Vaiksest hubasest asulast on saanud sisuliselt väike linn, mille keskel asub nagu äraeksinud lammas keset metsa Tammsaare muuseum.

«Selliseid, kelle ema ja isa olid eestlased nagu minul, elab siin umbes 20 inimest veel,» rääkis Diana Gubareva (54) vene keeles. Diana on 5. põlve eestlaste  järeltulija, kes siia rohkem kui 130 aastat tagasi ümber asusid. Eesti keel on tal kiiresti ununenud, veel kümme aastat tagasi sai ta eesti keeles rääkimisega ilusti hakkama. «Praktiliselt keegi enam ei räägi,» ütles Diana eesti keele oskuse kohta. Praktikat ju pole. Vanasti sai kodus vanaemadega eesti keelt rääkida. Nüüd on vanaemad ammu surnud.

Sellest hoolimata kavatseb Diana tähistada Anton Hansen Tammsaare 140. juubelit ja muuseum 30. juubelit. Tammsaare puhkas ja kosutas Eesti Aiakeses Vaarmannide talus tervist 1912 aastal. Just tänases muuseumimajas kirjutas ta oma tuntud miniatuuri «Poiss ja liblikas» ning sai inspiratsiooni jutustuseks «Varjundid». «Elagu ja klaasid kokku kõlagu me ikka suudame (eesti keeles) ära laulda,» arvas Diana Gubareva.

Tammsaare muuseumiga seoses on Gubareval kolm suurt unistust.

Panna muuseumi hoovi püsti tõeline eesti kiik. Selline suur kiik nagu seisab Vargamäe talu õuel. «Kui ma sinna kiigele sattusin, siis ma oleksin kohe tahtnud laulda,» ütles Gubareva.

Panna muuseumile laastukatus, nagu oli majal originaalis ja siis kui see taastati. 30 aastat tagasi tegi laastukatuse tollane Aegviidu metsamajand.

Avada muuseumi juures eesti köögiga kohvik. «See on nendest unistustest kõige roosam,» ütles Gubareva. «Tegelikult oli juba siis kui muuseumit ehitati idee teha siia suurem eesti kultuuri keskus koos eesti köögiga.»

Muuseumi 30 juubeli tähistamiseks on konkreetne idee Ants Paju tütrel Angela Rehil, kes soovib Kaukaasia eestlaste jaoks palju ära teinud isa mälestuseks Eesti-Aiakeses avada tema bareljeefi. Selleks loodab ta loa saada Sotšis asuvast kirjanik Nikolai Ostrovski muuseumist, mille filiaaliks on Tammsaare muuseum. Eelkokkulepe kohaliku Sotši skulptoriga on tal juba olemas. Avada loodab Rehi bareljeefi oktoobri algul piduliku üritusega.

«Muuseumi avamine oli täielikult Antsu teene,» kinnitas Diana Gubareva, kes mäletab siiani esimesest kohtumisest Ants Pajuga 1986. aastal tema käepigistust. Ta pole ainus, kellele võimsat kasvu Antsu käepigistus on elu lõpuni meelde jäänud. Eestile nii palju kuulsust toonud meeste kettaheite kõigi aegade edetabelis seisab Ants Paju 1976. aastal heidetud 60.22ga siiani 11. kohal.

«Vägev mees oli! Mees nagu mägi,» ei väsinud Ants Paju kiitmast Ugo Reiljan (80), Kaukaasia eestlaste pikaaegne liider ja Sotši liiklusmiilitsa endine ülem. Reiljani sõnul ei suutnud kohalikud 30 aastat tagasi ära imestada, mis ajab inimest mitme tuhande kilomeetri taha muuseumit ehitama ning selleks isegi materjalid Eestist kaasa tooma. Kogu ehitusmaterjal toodi toona Eestist.

Muuseumi ehitamise vajalikkuse oskas ta kohalikele otsustajatele talle omasel viisil väga kiiresti selgeks teha, mäletas Reiljan. «Ta oskas inimestega väga kirglikult suhelda. Ta oli sündinud psühholoog,» rääkis Reiljan. «Ta osaks kuulata vanemaid inimesi, mis on Kaukaasias väga tähtis. Aga ta oskas rääkida ka naiste ja lastega.»

«Ants oli paljudele siin eestlaste rahvuse etalon,» lisas Reiljan.

Tammsaare muuseumit ehitasid 1988 aastal töömehed Eesti Restauraatorist Leo Ennuste juhtimisel ja Eesti üliõpilaste ehitusmaleva (EÜE) rühm. Ants Pajul aitas ehitust organiseerida tolleaegne Eesti NSV ehitusjuht Peeter Palu.

«Maja oli nukker, katus auklik, uksi ja aknaid kohati polnud,» meenutas EÜE rühma tollane komissar Ainar Ruussaar. „Vahepeal suunati meid küll majaehituse juurest teistele objektidele, muuhulgas Sotši veinitehase tootmishoonet krohvima. Ilmselt ei suudetud muidu meile palka maksta. Kui töösuvi lõppes, oli maja väljastpoolt valmis ja vajas ainult sisemist viimistlemist.“

«Ma ei tea, mil moel Paju seda kõike organiseeris, aga malevasuve jooksul käis ta 3-4 korda kohapeal,» lisas Ruussaar.

Koos Postimehega aprillis  Eesti-Aiakeses käinud Ugo Reiljan kiitis puhtust ja korda Tammsaare neljatoalises muuseumis. «Te ei leia siin krais ühtegi nii hästi hoitud muuseumi,» kinnitas ta. «Diana hoiab seda nagu oma kodu.»

Hästihoitud muuseum saab õnneks tähelepanu ka Eestist. Aprillis käisid seal Eesti Vabariigi sajandat juubelit tähistamas Eesti diplomaadid Moskvast, kes avasid seal ka kaks väikest näitust. Olümpia ajal Adleris olümpiakülas objekte ehitanud Eesti vabatahtlikud kinkisid muuseumile eesti rahvariided.

Muuseumi jaoks võib hoopis probleemiks saada see, et peale olümpiat on Eesti-Aiakesest saanud populaarne turismikeskus. 100 ruutmeetri maa ehk «sotka» (Venemaal arvutatakse maa väärtust selles mõõtühikus) turuhind Eesti-Aiakese keskuses on praegu kolm miljonit rubla (40 000 eurot). Muuseumi ala on 42 «sotkat» ehk krundi potentsiaalne väärtus on 126 miljonit rubla (1,7 miljonit eurot). Juba on ka käidud uurimas, mida teeb üks eestlaste muuseum keset nii magusat kohta, aga õnneks pole veel tõsist survet muuseumi maa ära ostmiseks tekkinud.

LISALUGU

Jõgeva kesklinna, Ants Paju kodulinna valmib tänavu tema mälestuseks skulptuurpink, mille valmistab skulptor Tauno Kangro.

Skulptuurpingi keskel asub graniidist kõnepult, millel pronksist käed hoidmas avatud raamatut. «See sümboliseerib Ants Paju riigimehelikku julgust Eesti Iseseisvuse taastajana ja eestluse edendajana. Raamat tähistab meie rahva hariduse ja vaimsuse väärtust,» rääkis Paju tütar Angela Rehi.

Nõukogude aja lõpus Eesti Looduse peatoimetajana töötanud Ants Paju oli Eesti NSV Ülemnõukogu liige, kui 1991 aasta augustis taastati Eesti Vabariik.

Kõnepuldile graveeritakse Ants Paju nimi ning Eesti Looduskaitse Seltsi sümbol, sest Ants oli rohelise liikumise üks algatajaid Eestis. Poleeritud graniittahukatele graveeritakse Ants Paju tekstid: «Unista, teosta, mäleta!», «Tegu on mõtte mõõt», «Võidelge ja võitke!».

Vallavalitsus suhtub Ants Paju mälestuspingi rajamisse hästi. «Peame Jõgeval oluliseks rahvusvaheliselt tuntud riigi- ja rahvamehe tegude mälestuse jäädvustamist,» ütles Jõgeva abivallavanem Mati Kepp.

8. septembril avatava skulptuurpingi rajamise eelarve on 17 000 eurot, milleks MTÜ Ants Paju Fond kogub annetusi SEB Panga arvele EE121010220264696224. Üle 300-eurose annetuse teinud eraannetajate ning organisatsioonide nimed graveeritakse graniiti, lubas Angela Rehi.

Fotod ja tekst Jaanus Piirsalu, Postimees