Südames elab emakeel

„Tere, tere!“ – just sellest eestikeelsest tervitusest sai alguse traditsiooniline kohtumine A. H. Tammsaare majas-muuseumis.

Dagestani luuletaja Rasul Gamzatovi kuulsad sõnad „Ja kui homme mu keel kaob, siis olen valmis täna surema!“ on ammu saanud emakeelte säilitamise ja arendamise sümboliks. On ju emakeel mitte ainult suhtlusvahend vaid ka kultuuri, mälu ja rahva identiteedi alus. Selle kaotamine tähendab oma juurte kaotamist.

Tammsaare majamuusem Eesti Aiakeses Šotsis kogus oma seinte vahele esimese eesti ümberasujate järeltulijate meenutajad. Räägiti eesti keele omapäradest, loeti katkendit F. R. Faehlmanni pärimusloost „Kuidas vanaisa keeli keetis“ (1841), otsiti ühiseid aluseid ja tähendusi eesti ja vene vanasõnadest: „Kolm korda pööra sõna suus, enne kui seda ütled“ – „Enne mõtle, siis ütle“; „Sõna ei ole varblane – lendab välja, ei püüa kinni“; „Sõjajõust on sõna vägevam“ – „Sõna haavab rohkem kui nool“; „Mis kirjas, seda ei laku koergi“ – „Mis kirjas sulgedega, seda ei raiuks välja ka kirvega“…

Suure entusiasmiga meenutati eesti vanasõnu, mida on lapsepõlvest saati peredes kuuldud ja lauldi eestikeelseid rahvalaule. Üritus möödus suurepärase meeleolu ja särtsakusega! Eestisadula küla 140. aastapäeva tähistamise kõige aktiivsemad korraldajad said mälestuskingitused!

Diana Gubareva
Šotsi