Uus lipupäev – eesti kirjanduse päev
Esimest korda 2023. aasta 30. jaanuaril, meie suure kirjaniku Anton Hansen Tammsaare sünnipäeval, tähistame riikliku tähtpäevana eesti kirjanduse päeva.
Loodetavasti saab sellest lipupäevast ajaga sama iseenesestmõistetav tähtpäev, nagu seda on 14. märtsi emakeelepäev, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev.
Vaidlused uue tähtpäeva ümber kestsid kaua. Sõelal oli ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnipäev 26. detsembril. Nii “Kalevipoeg” kui ka Tammsaare “Tõde ja õigus” on suurteosed, mis innustavad eestlaseks olemist ja näitavad meie unistuste aluspõhja. Kirjanikud loovad müüte ja kangelasi, mida iga rahvas väga vajab. Meie Kalevipoeg, samuti Vargamäe Andres ja Indrek väljendavad eestlaste igatsusi vabaduse, oma maa ning iseolemise järele. Oleme elanud põlvkondi nendega koos ja nende kõrval. Teame Kalevipoega isegi siis, kui pole eepost lugenud.
“Tõde ja õigus” on inimese igatsus maa ja hingeõnnistuse järele. Tammsaare epopöast sai meie eksistentsi alusmüüt.” (V. Mikita) Seega oli viimane aeg võtta vastu otsus eesti kirjanduse päeva kehtestamiseks riikliku tähtpäeva ja lipupäevana just Tammsaare sünnipäeval (tänavu möödus tema sünnist 145 aastat.)
Eesti keel ja kirjandus on meie põhiväärtused, mille kaitsmiseks, arendamiseks ja tähtsustamiseks ei saa kunagi küllalt.
Väga valusa, aga ometi õige mõtte ütles välja Mari Klein Postimehe (27.01) arvamusartiklis “Eestis ei ole eesti kooli“: „Aga kui mõni lapsevanem peaks soovima panna last eesti keele kallakuga kooli? Kasvõi lihtsalt seepärast, et tal oleks lapsega tulevikus võimalik pidada intelligentseid vestlusi, mis tuginevad süvateadmistel eesti kultuurist, ajaloost või geograafiast, ühistel kirjandusteostel?“
Vastus on paraku ei, sest Eestis ei ole eesti keele ja kirjanduse (kultuuri) kallakuga ühtki kooli, kuigi lapsevanematel on võimalus valida inglise, prantsuse või saksa keele (kutuuri) kallakuga koolide vahel. See on hea, kuid mitte piisav. Ka eesti keel ja kirjandus (kultuur ja ajalugu tervikuna) vajaksid koolis süvaõpet, võrdväärsena teiste valikute seas.
Eesti kirjanduse päeva lisamine riiklike tähtpäevade ritta on üks väga oluline samm eesti keele ja kultuuri süvaõppega kooli loomise teel. Ehk jõuame siis ka lähemale Jakob Hurda mõttele vaimult suureks saamisest. Ja vaimult suureks just oma keele ja kultuuri kaudu. Võõrast saame niigi uksest ja aknast!
Lõpetuseks Mari Kleini retk eesti kirjanduse maile samast Postimehe artiklist: „ Kevadiselt Vargamäelt läbi lendava linna sinise mäe otsa ristideta haudadele või kallite kaasteelistega karge mere kaudu Mahtrasse.“ Meeldetuletuseks selle retke kirjanduslik põhi:
Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“(1926–33), Betti Alver „Lendav linn. Luuletused ja poeemid“ (1979), Arved Viirlaid „Ristideta hauad“ (1952), Jaan Kross „Kallid kaasteelised“(2003), August Gailit „Karge meri“(1938), Eduard Vilde „Mahtra sõda“(1902).
Reet Vääri
kultuuriloolane, Eesti Keele Kaitse Ühing