Eesti Kultuuriseltside Ühenduse suvekool “Heas seltskonnas”

EKSÜ esimene suvekool toimus  4.-5. augustil 2017 Toilas, mis  oma 150-aastase seltsitegevusega on selleks igati kohane paik. Suvekool kujunes välja juba aastaid korraldatud välisseltside seminarist ja mõttetalgutest. Eelmisel aastal toimunud mõttetalgutel tõstetus seltside soov mitmepäevase ühise sündmuse järele.Foto: Suvekoolis osalejad, foto Alar Madisson

Seniste kokkusaamiste üks eesmärke on olnud tutvustada Eesti eri paikade seltsielu  ning üheskoos arutleda mitmesugustel seltsielu puudutavatel teemadel. Seekordse arutelu läbivaks teemaks oli „Mis annab seltsile elujõu?”

Moderaator Iivi Zajedova tervitas suvekoolis osalejaid ning andis sõna EKSÜ auesimehele Valter Haamerile, kes andis lühiülevaate 1997. aasta emakeelepäeval Lääne-Virumaal Rägavere mõisas asutatud EKSÜ  20 aasta tegemistest. Asutajaks oli 19 kultuuriseltsi, eestvedajateks Lääne-Virumaa Maavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Valdur Liiv, Juhan Kunderi Seltsi esimees Erna Vilu ja Vanemuise Seltsi esimees Evald Kampus. Asutamise eesmärk oli seltsielu kaudu ühiselt asuda kaitsma eesti rahvakultuuri traditsioone ja vaimsust ning rahvuslikku kasvatust jõuliselt pealetungiva popkultuuri eest. Aastate jooksul on meil kujunenud välja traditsioonilised ühisüritused: kevadpidu, välisseltside seminar, mõttetalgud, raamatulaat. Mõttetalguid korraldame alates 2006. aastast, need muutuvad järjest sisukamaks.
Tegutseme ikka selleks, et eesti rahvuslik kasvatus edeneks. Valter Haameri soov:  uskuge alati oma ettevõtmistesse!

Juhatuse esimees Meelis Toom tutvustas märtsis valitud uue juhatuse liikmeid. Ta tõdes ka, et seltsid ajavad oma asja kirega ja vabast tahtest. Teatavas vanuses on töö ja pere kõrval vaja midagi kolmandat, et elus rõõmu leida – seltsielu. Eestlaseks olemisel oli suur roll J. V. Jannsenil.

Aukülalisena osales meie suvekoolis USA-s Portlandis elav väliseestlane Lehti Merilo, kes kaotas Eestimaa pinna jalge alt 15-aastasena sõjakeerises, kuid on sünnimaad võõrsil elades ikka südames hoidnud. Lehti soov oli saada nõu ja abi, kuidas eestlust hoida. Tegelikult võiks vanaproua ise oma elukogemusi teistele jagada, sest on kasvatanud eestlasteks  oma lapsed ja lapselapsed. Lehti usub, et rahvatants on üks siduvam eestluse hoidja.

150-aastast seltsitegevust Toilas tutvustas Bruno Uustal Toila Valla Hariduse Seltsist. Bruno Uustal püstitas küsimuse: mis on Ida-Virumaa identiteet? Mis saab järgmisel aastal, kui maakonnad lõhutakse, vallad liidetakse? Toilal on sügav ajalugu. Leitud ohvrikivid, kivikalmed ja leitud tarbeesemed viitavad sellele, et inimasulaid on siinkandis olnud juba ligikaudu 8000 aastat tagasi. 19. sajandi teine pool tõi kaasa Toila hoogsa arengu. Selle põhjuseks olid sobiv koht (suure tee ääres) ja suvitajate arvu suurenemine. Toila kujunes kuurordikohaks. Algas suvilate ja elamute ehitamine. 19. sajandi teise poole majanduslik areng tõi kaasa ka hoogsa kultuurielu tõusu. Kultuurielule alusepanijaks tuleb pidada kohalikku talupoega Abram Simoni, kes ehitas Eesti esimese maateatrimaja, aitas  asutada koori ja puhkpilliorkestri ning õpetas ka tõldade tegemist. Toila meeskoor võttis osa ka esimesest üldlaulupeost Tartus (1869). 1901. aastal asutati Toila Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts. Seltsi tegevuspiirkonda kuulusid Toila, Pühajõe, Oru ja Voka, kus elanikke oli kokku umbes 2000. 1912. aastal loodi Toila Haridusselts. 1932. aastal toimus Toilas laulupidu, millega pandi alus  maakondlike laulupidude toimumise traditsioonile. Aastast 1868 kuni Teise maailmasõja alguseni on Toila kandis tegutsenud 27 seltsi, sh laulukoorid, pasunakoor, haridusseltsid. Harrastati ka teatritegevust. 1996. aastal loodi grupi aktiivsete inimeste poolt Toila Valla Hariduse ja Kultuuri Selts.

Tänasel päeval on seltse ja seltsinguid Toila vallas 25. Tegeldakse rahvakultuuri edendamise, spordi, käsitöö ja loomemajandusega. Kahjuks täna seltsielu enam nii aktiivne ei ole kui vanasti. Meie elu on suuresti mõjutanud mere lähedus ja Toila Oru Loss. Meri on andnud toitu, süüa ja tööd, kõrgel kohal on toidukultuur.

Ees seisavad valimised, ühinemised. Arengukavades on tegevused, mis näevad ette lasteaedade ja teede remondi, aga kultuurivaldkonna arengu kohta pole midagi. Kuidas minna edasi?  Au sisse tuleks tõsta oma identiteet.

Ettekande „Toila kui Ida-Viru põhjaranniku kultuuri- ja vaimukants” pidas ajaloolane Ott Sandrak, kes  on selle koha vastu huvi tundnud aastakümneid. Toila ajalooks võib pidada ligikaudu 2000 aastat. Kitsalt maaribalt, mis jäi mere ja soode vahele, viis läbi tee idast läände. Seetõttu oli see soodne koht asustuse tekkeks. Esimene asula Toila vallast, mis kanti 1241. aastal Eestimaa vanimasse külade loendisse, on Pühajõe küla. Pankranniku ääres asuv Toila on Virumaa kõige kirdepoolsem osa, kõik see aga, mis jääb ida poole, on Alutaguse ehk Alulinn, mida iseloomustavad soode- ja metsarikkus. Toila on nagu suur risttee, kust saab sõita Tallinna, Tartusse  ja Piiterisse.

13. sajandil võimutsesid siin taanlased. Loodi Kiriku Kihelkond ehk Jõhvi Kihelkond ning Toila oligi lähim koht Jõhvile. Siinsed mõisad tekkisid suhteliselt hilja, talurahvasse suhtuti üsna heatahtlikult, ei saksastatud ega venestatud.

19. sajandi teise poole algusaastatel toimunud talude päriseksostmine ja suvitajate arvu suurenemine tõid kaasa Toila hoogsa arengu. Toilas käis suvitamas ärkamisaja olulisi tegelasi, näiteks kunsti-, kirjandus- ja teadusinimesed Tartust. Kõik mõjus arendavalt ka Toila rahvale, elavdades seltsielu ning suurt rõhku hakati panema haridusele, osaleti ka esimesel üldlaulupeol. Siinsesse kultuuriellu panustas palju Abram Simon koos oma vendadega.

Jälgi on jätnud sõjad ja nõukogudeaegne elukorraldus, kuid venelaste poolt peeti Toilat maastiku poolest kõige ilusamaks kohaks. Oru lossi annab võrrelda ka Keila-Joa ja Kadrioru lossiga, kõik need olid ka Eesti riigi teenistuses. Toila jäi eestluse kirdekeskuseks (metsandus ja kalandus  jäid venestamata), Toilat võib nimetada ka Ida-Virumaa kultuuripealinnaks.

Ott Sandrak viis läbi suvekoolis osalenutele ka ülimalt huvitava ekskursiooni Toila vaatamisväärsustega tutvumiseks.

Ott Sandrak rääkimas Toila vaatamisväärsustest, foto Margit Reinkubjas

Kogemuskojas „Mis annab seltsile elujõu?” diskuteeriti ja püüti leida vastuseid küsimusele: miks ikkagi seltsis? Rühmatöö teemadeks olid seltsiliikumine ja erinevad põlvkonnad, seltside majanduslik iseseisvus (sealhulgas liikmemaksuga seonduv), seltsi sõnum poliitikutele.  Rühmatööde vastustest võib välja lugeda, et  seltsis olemine on ka eneseteostuse võimalus, identiteedi hoidmise koht, kus läbi ajaloo saab tuua lapsi ja noori seltsi, et perekeskselt kvaliteetaega veeta ning säiliks põlvkondade sidusus. Liikmemaks distsiplineerib liikmeid, kuid see peab olema jõukohane, vajadusel diferentseeritud, ürituste korraldamise kulude katmisel tuleb olla leidlik. Sõnum poliitikutele oleks, et annetuste maksustamise osas teha muudatus – maksuvabastus, tõhustada koostööd Eesti saatkondadega välismaal. Rühmatöö õnnestus hästi.

Kogemuskoja töögrupid on täies hoos, foto Margit Reinkubjas

Õhtu sisustas ning kultuurilist elamust pakkus Toila seltsing „Muusikal”, andes väga toreda ja mitmekülgse  kontserdi Toila Seltsimajas. Kontserdi kava pani kokku Anu Pungas, Toila Gümnaasiumi õpetaja ja seltsingu Muusikal eestvedaja. Kontserdil tantsisid segarühm Voka, naisrühm Kiiguri ja Toila gümnaasiumi C-segarühm.  Kõigi nende juhendaja on Helle Astok. Kaasa lõi veel tantsutrupp Lausa Lust, juhendaja Anu Pungas. Laulurõõmu pakkusid Toila Gümnaasiumi mudilaskoor “Päikesekillukesed” ja samanimeline neidude ansambel, solistid Kirsika Liiva ja Lilian Männi. Kabareehõngu tõid kavasse seltsingu Muusikal naised. Neid kollektiive juhendab Anu Pungas. Solistidena astusid üles veel Lisann Sööt ja Eveli Dolganova. Teadustaja rollis oli valla kultuuri- ja spordikomisjoni esimees Mehis Astok, kaunite värssidega ilmestas kontserti mitmetel etluskonkurssidel auhinnatud Eliise Tamme. Kandel musitseeris Leenu Männi ja akordionil Maris Murd, mõlemad Toila Gümnaasiumi õpilased. Kontserdi lõpulooks oli möödunudaastase muusikalietenduse rõõmsameelne ja rütmikas finaalpala Chitty Chitty Bang, mis tõi põrandale enamiku esinejatest. Kokku astus lavalaudadele 56 esinejat, neist 22 last ja noort,
Kontserdi lõpul ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda, Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimehe Meelis Toomi sõnul oli see selle suve parim kontsert, mida ta on külastanud!

Toila Gümnaasiumi C-segarühm esinemas, foto Tiiu Toom

Järgmise päeva hommik algas töiselt. Esmalt kuulati ära kokkuvõte eelmise päeva töötulemustest. Seejärel kuulutas ühenduse tegevjuht Margit Reinkubjas välja seltside ja noorte koostööprojekti – filmikonkursi „Seltsis segasem.”

EV100 ettevõtmistest andis ülevaate Anne-Ly Reimaa Kultuuriministeeriumist. Selleks, et meie ajaloo kõige ümmargusem ja suursugusem tähtpäev jõuaks võimalikult paljude Eesti inimesteni ning pakuks igaühele võimaluse ise aktiivselt kaasa lüüa, töötab Riigikantseleis EV100 korraldustoimkond. Kavandatav juubeliprogramm katab peaaegu kõiki olulisemaid eluvaldkondi ja annab ühiskonnale võimaluse vaadata tagasi meie riigi ajalukku, tõsta esile tänapäeva ja seada uusi eesmärke tulevikuks, erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele.
Eesti Vabariigi juubel on peaaegu kolme aasta pikkune ajaperiood, kus võib leida väga palju  erinevaid sündmusi.

Tiina Konsen Tartu Linnavalitsusest ja Margit Reinkubjas tutvustasid koostööprojekti:  3.-5. augustil 2018 Tartus  peetavat kolmepäevast seltside festivali.  Esimesel päeval toimuvad mõttetalgud nii Eesti kui ka välisseltsidele, teisel päeval on pidupäev, kus esinevad seltside juures tegutsevad  kollektiivid, ja kolmandal päeval lähevad välisseltsid külla erinevates Eesti paikades tegutsevatele seltsidele.

Kärt Summatavet ja Mart Meri Eesti Kultuuri Kojast tutvustasid Eesti Kultuuritegijate Mälupanka – audivisuaalset digiarhiivi suulise kultuuripärandi kogumiseks ja säilitamiseks, samas selle taakasutamise ja töötlemise võimalustega. Mälupank on kodanikualgatus, kus  küsitlejaks  on intervjueeritava eriala kolleeg. Salvestised koondatakse eraldi suulise koguna Rakendusliku Teadusarhiivi juurde, asukohaga Eesti Kirjandusmuuseumis.

Anne-Ly Reimaa, Valdar Liive ja Iivi Zajedova  tutvustasid  ESTO sündi ja olemust. ESTO  sünniaastaks on aasta 1972, see toimus esimest korda Torontos, viimati 2013. aastal San-Franciscos. ESTO 2019 on eestlaste ja estofiilide kohtumispaik ja foorum aruteludeks, kogemuste jagamiseks ja kontaktide loomiseks, üritus toimub Helsingis, Tartus ja Tallinnas – see on ka ühiskingitus Eesti Vabariigi 100. juubeliks.

Maarja Lõhmus Tartu Ülikoolist tutvustas üleilmseid Eesti veebe – näiteks „Minu inimesed.”  Idee seisneb eestlaste ühendamises üle kogu maailma, aitab meil üksteist kergemini leida, soodustades maailma eri paigus harrastatavat  kultuuritegevust. See on internetivärav, mida saaksid kasutada ka need, kellel ei ole oma kodulehte.

Suvekool lõppes kokkuvõtete tegemisega.
Mõlemal päeval toimus ka seltside trükiste näitusmüük,  ja tegevustoad lastele. Lastega tegelesid õpetajad Anne Lassikov Narva-Jõesuu Eestlaste Seltsist Kalju ja Küllike Kullerkupp Toila Loomekeskusest.

Anne Lassikov õpetamas lastele pärlitööd, foto Margit Reinkubjas

Suvekooli  tulemusena saime tutvustada EKSÜ tegevust nii Eestis kui ka välismaal tegutsevatele kultuuriseltsidele, saime arutleda tegevuse kitsaskohtade üle, algatada uusi koostööprojekte ning kõige tähtsam – toetada seltside omavahelist suhtlust  ning üksteise kogemustest õppimist.

Kahepäevases suvekoolis osales 49 inimest 34-st erinevas seltsist/organisatsioonist, sh 10 välisseltsi.

Suvekooli sündmused võtsid kokku Ly Mumm ja Aime Kinnep

Suvekoolist saab veel lugeda Sirle Sommer-Kalda artiklist ajalehes Põhjarannik.
Rohkem pilte suvekoolist saab vaadata EKSÜ FB galeriist