Suetukis hüüavad pillid igal õhtul
- Suetuki eestlaste puhkpilliorkester tähistab tänavu juba 117. tegevusaastat.
- Kui vaja, siis mängitakse tosin lugu järjest, huulte puhkepausid muidugi vahel.
- Orkester vajab uusi pille, juba on lubanud aidata Eesti Puhkpillimuusika Ühing.
«Kes ei oska piljardit mängida, see ei oska ka trubat mängida,» teatab Aleksei Poležajev enne orkestriproovi ja laseb poistel soojenduseks kuule toksida.
Stiven Blum (15), Dmitri Blum (14) ja Juhan Poležajev (13) haaravad hasartselt kiid. Samasuguse innuga võtavad nad kümne minuti pärast laost ka oma puhkpillid: Juhan mängib esimest alti, Dima teist tenorit ja Stiven teist alti. Poisid on Suetuki puhkpilliorkestri kõige nooremad liikmed.
«Mulle väga meeldib orkestris mängida. See on meile tähtis asi. Kirik ja orkester – need on meie küla eripärad,» räägib Juhan. Dima noogutab kõrval. «Ma käisin juba väiksena isaga proovis, hakkas meeldima,» lisab Juhan.
Siberi eestlaste ühe kuulsama kaubamärgi, Ülem-Suetuki küla puhkpilliorkestri juht Aleksei naerab heatahtlikult poja Juhani jutu peale traditsioonidest, kui ma temalt küsin, kas poisid tõesti mõtlevad nii või puhuvad mulle hambasse.
«Algul nad muidugi keegi nii ei mõtle, aga me oleme nad nii mõtlema pannud,» vastab Aleksei, kes ise mängib trompetit ehk trubat.
Veendun paari päeva jooksul: Suetukis tahavad tõepoolest kõik väikesed poisid orkestrisse saada ja käivad Aleksei käest pidevalt küsimas, millal juba saab. «Enne 12 [aastat] pole mõtet võtta, sest laste mokad ei pea puhumisele vastu,» lausub Aleksei, kes juhatab orkestrit pärast legendaarse Lelle Ärni surma.
Vot see on alles elav traditsioon! Näidake mulle Eestis küla, kus lapsed ise kipuvad orkestrisse mängima.
Jaanus Piirsalu,
Postimees
Pikemalt loe siit:
