Johannes Aavik 140 + 2,5 = konverents

Eesti keeleuuendaja ning kultuurilooja Johannes Aaviku sünnist möödus 140 aastat küll juba 8. detsembril 2020, ent pärgviiruse pandeemia tõttu saime seda tähistada kaks korda edasi lükatud konverentsiga „Keeleuuendus tänapäeval“ alles nüüd 21. mail. Kõnelejaid oli ka Soomest ja Rootsist.

Aaviku eesmärk oli süsteemse teadliku keeleuuenduse kaudu rikastada eesti keelt, muutes selle paindlikult väljendusrikkaks kultuurkeeleks. Sõnavara ja grammatika uuendamise eeteid tutvustas ta laialdaselt, nt enda asutet ajakirjas „Keeleline Kuukiri“ (1914–1916) ning levitas oma rohkeis kirjatöis, sh „Keelelise Uuenduse Kirjastikus“ (60 numbrit 1914–1928) ning tõlkeis, sh sarjas „Hirmu ja õuduse jutud“ (24 numbrit 1914–1928). Aastal 1924 ilmus Aavikul juba 1918. aastal kirjutet raamat „Keeleuuenduse äärmised võimalused”.

Psühhiaatrist pensionär Ants Anderson (Stockholm) tutvustas äsja valminud raamatukäsikirja põhjal keeleparenduse võimalusi, piirdudes kolme eetega: väldete  õigekirja  reform (III v: saaari, õiige, kellla); värvide  ja  valguse  a-omadusnimed (sina, puna eeskujul roha < rohelus, hela < heledus), teonime  o-reform (väheno < vähenemine).

Keeleteadlane ja õpetaja Jaan Õispuu (Tallinn) käsitles Saaremaa harrastusluuletaja Myosotise (kodanikunimega Olga Särel, 1893–1979) keeleuuenduslikke vorme, millest osa vääralt. See ärritas Johannes Aavikut, kes Myosotise keelekasutust kritiseeris. Täpsemalt saab kuulata Vikerraadio „Keelesaatest“ 29.05.2022.

Klassikaline filoloog Kaarina Rein (Tartu) vaatles Johannes Aavikut antiikkirjanduse tõlkijana, võrreldes tema eestindusi uute tõlgetega. Üks Aaviku viise eesti keelt uuendada oligi tõlkida raamatuid ja muid tekste. Tema tõlgete hulgas on vahendusi antiikkeeltest ning ta ise ei väsinud rääkimast ladina keele olulisusest. Esimene Johannes Aaviku eestindatud Rooma autori tekst ilmus juba 1901. aastal, kuid antiikkirjanduse tõlkeid tuli tema sulest ka järgnevatel aastakümnetel. Antiikkirjanduse tõlkimine eesti keelde on aktuaalne teema ka 21. sajandil ja mitmest Aaviku tõlgitud teosest on nüüdseks tehtud uustõlked.

Juhtimiskonsultant Ülo Vihma (Tallinn) arutlus lähtus tähelepanekuist, et eesti keeles on laialt kasutusel sõnu, mille sisuline tähendus on kas tekitanud inimestes võõristust, mida nad on korduvalt väljendanud, või siis pole sõna sisulisse tähendusse üldse süüvitudki. Ebakohastena  käsitles ta sõnu ajateenistus (kaitseväes) ja kohalik omavalitsus (avalikus halduses) ning ühe sõnavõistluse võitnud kootsingut (ingl coaching). Esimese asemele pakkus ta väeteenistust,  saalist pakuti ka väekohustust, teise asemele kogukonnavalitsust.

Keeleteadlane Peep Nemvalts (Tallinn) arutles, kas Eestis on käsil keeleuuendus, uuekeelendus või keelehajutus. Johannes Aaviku keeleuuendus oli teadlik, programmiline eesti keele arendamine paindlikuks ja rikkaks kultuurkeeleks. Tänapäeval kiputakse keeleuuenduseks nimetama mistahes uut sõna eraldivõetunagi, ilma laiema programmi või teoreetilise aluseta. Mida üldse peetakse uudiskeelendiks? Ta eritles mõne sõnavõistluste tulemusi viimasest paarikümnest aastast. Euroopa Liidu sõnade otsingust 2002. a on käibele jäänud lõimimine, üleilmastumine ja tõukefondid. Digisõnause (https://sonaus.ee/) võitjad avaldati 8. detsembril 2020, Johannes Aaviku 140. sünniaastapäeval. Kümnest žürii soovitatud võidusõnast on ettekandja arvates eriti vajalikud ja sobivad haaksõna (ingl hashtag) ning ruumer < ruum+er (ingl 3D–printer). Ruumilisi esemeid valmistava seadme tabava nimetuse pakkusid mitme kooli õpilased üksteisest sõltumatult, mis teeb selle eriti väärtuslikuks leiuks, näidates noorte head keeletaju.

Seltsi auliige Hannu Remes (Kajaani, Soome) esitles äsja Emakeele Seltsi toimetiste sarjas ilmunud raamatut „Eesti silda ehitamas. Valik artikleid 1978−2021“. Valimik koondab eri allikais ilmunud kirjutisi, millest enamik ilmub eesti keeles esimest korda. Raamatu neli osa kajastavad pikaaegse soome ja eesti keele ülikoolilektori peamisi uurimis- ja huvialasid: Soome ja eesti keelest kontrastiivselt; Uurimise ja õpetamise eri ajajärkudest; Kaks Johannest; Kirjutisi keele- ja kultuurikontaktidest. Teos pakub lugemisvara nii keele- kui ka kirjandus- ja kultuurisuhete huvilistele. Kogumiku kolmas osa „Kaks Johannest“ on saanud pealkirja artikleis käsitletud Juhani Aho (algselt Johannes Brofeldt) ja Johannes Aaviku auks.

Seltsi auesimehe Helgi Vihma kavatsus kõnelda Ilmar Laabanist ja Johannes Aaviku keeleuuendusest teostub loodetavasti mõnel järgmisel kokkusaamisel.

Konverentsil osalenud said uut mõtteainet, nagu selgub nende tagasisidest:

• „Suur tänu toreda konverentsi korraldamise eest!”
• „Konverents meeldis väga. Oli, millele kaasa mõelda ja millest ka hiljem mõelda. Oli intrigeerivaid ideid ja uut teavet. Suur tänu kõigile esinejatele ja eriti korraldajale. Ladusat korraldust tahaksin eraldi kiita. Pidin küll kahjuks enne lõppu lahkuma, kuid muljed on suurepärased.”
• „Aitäh sisuka konverentsi eest.”

Sügisel tähistab Johannes Aaviku Selts 30. aastapäeva.

Peep Nemvalts

Fotod: Gerhard Lock ja Peep Nemvalts

Kaanefotol: Kaarina Rein