Tartu on küll heade mõtete linn, kuid nende kehv elluviija
Uudistasin oma väikeste lapselastega Atlantise promenaadi. Kohale jõudnud, teatas viie-aastane kindlalt, et tema sinna alla ei lähe, kuna sealt võib vette kukkuda. Selge pilt. Lapsesuu ei valeta. Ta ei ole sugugi „hüperaktiivne põngerjas“, nagu Rannar Raba Tartu Postimehes (22.11.23) põlastavalt ütleb, vaid tavaline laps. Nii madal piire tekitas lapses instinktiivselt ohutunde. Ebamugavus võib tekkida pisiasjadest ja rikkuda kogu elamuse.
Need väikesed inimesed on linn suutnud Emajõe äärest minema peletada. Hea mõte on niisiis liiva jooksnud. Kui Tartu linnale ei ole laste (ka hüperaktiivsete põngerjate) ohutus ja rõõm olulised, siis tekib küsimus, kellele me Tartu tulevikus jätame.
Meie igatahes jätsime promenaadi sinnapaika ja siirdusime Toomele. Toomemäelt leiab järgmise näite heade mõtete luhtumisest. Nimelt oleks kavandatud klaasist restoran toomkiriku varemete vahel loonud suurepärase koosluse vanast ja uuest. Restoran poleks mitte kuidagi lõhkunud varemeid ega puutunud ühtki kivi müürist. Klaasrestoran oleks olnud täiesti iseseisev pilkupüüdev ehitis. Aga muinsuskaitseamet otsustas võimu näidata ja ehitise ära keeleta. Hea mõte jälle liiva jooksnud.
Vaatame järgmist kiiva kiskunud objekti Tartus. Äsja avati Ülejõel Raatuse tänavalt Kaarsillale mineval laial ilusal alleel betoonpostidele paigutatud puitsõrestik, mis ristiti „Linnuteeks“. See sõrestik varjab ülalt mööda Raatuse tänavat Emajõe poole liikudes unikaalse avara vaate sillale ja raeplatsile. Mitte üheski teises Eesti linnas pole seesugust vaadet linna südamele. Turistidki on vaadet imetlenud ja Tartule ainuomaseks tunnistanud. Nüüd seda enam pole. Sõrestiku oleks saanud rahumeeli mõne meetri võrra nihutada kõrval asuvasse parki või Emajõe kaldale. Jälle on hea mõte luhta läinud.
Õnneks on siiski mõned head ideed Tartu linnas ka teoks saanud, näiteks autovabaduse puiestee, „Suudlevate tudengite“ uuenduskuur, selle ümber liuväli, jõuluküla raeplatsil.
Süku kuuluks kahtlemata nende hulka, kui linn suudaks selle kultuurikeskuse ka valmis ehitada ega takerduks mingitesse keeldudesse ega „puukallistajate“ hoiakutesse. Jääb loota, et kultuurikeskus hakkab Tartu südalinna ilmestama.
Lõpetuseks ilmekas näide heade mõtete teostumisest Tallinas Vana-Kalamaja asumis. See on imetlusväärselt hästi korda tehtud. Kõik on läbi mõeldud: renoveeritud elamud, uus asfalt, head kõnniteed, mänguplatsid, istepingid, rohesaarekesed maitsekalt kujundatud taimekastide ja valgete kivikestega. Lapsed võivad vabalt mängida, joosta, rõõmsalt liikuda, autod sõidavad rahulikult. Kõigil on hea olla. Tunned, et oled sinna oodatud, ole kas noor või vana.
Reet Vääri
Eesti Keele Kaitse Ühing
