Mälupank – “Hulk väikeseid jõudusid” võib palju kasulikku tööd ära teha

Foto: 12. september, 2015. Eesti Kultuuri Koja saadikud istutasid Ülo Vooglaiu kodutallu tamme EESTI200.  Vasakult: Kärt Summatavet, Ülo Vooglaid, Tiina Tammetalu, tamm EESTI200, Pille Lill, Laura Kvelstein. Foto: Jana Karilaid.

Kärt Summataveti ja Mart Meri artikkel Eesti kultuuritegijate mälupangast ilmus esmakordselt Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi ajakirjas Lee 23 (Tartu, 2017), lk. 80-84.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamise künnisel on hea küsida, mis on sinu kingitus meie riigi sünnipäevaks. Selleks et mõtiskleda üheskoos, kuhu oleme jõudnud ja mida tuleb teha, et meie kultuur kestaks ka järgmise sajandi, alustasime 2015. aasta sügisel liikumist EESTI 200. Selle eesmärk on luua Eesti kultuuritegijate mälupank ja panna alus kultuurivaldkondade pikaajalisele tegevusplaanile (vt artikkel).

Eesti kultuurivaldkonnas on viimased 25 aastat justkui joostud igas suunas korraga. Mingis mõttes oleme selle kiirustamisega kaotanud sihi ja selguse, kuhu tahaksime jõuda siis, kui Eesti Vabariik saab 200-aastaseks.

Elame ja tegutseme kultuurivaldkonnas, aga kui ühiskonda laiemalt vaadata, siis see valdkond on üsna habras. Kui me ise oma sfääri ei kindlusta, on lihtne seda tükkhaaval lahustada. Peame endale selgeks tegema ja sõnastama, mis meile muret teeb ja mida peaksime oma kultuuriruumis tugevdama.

Poeetiliselt väljendudes otsime ühiselt vastust igihaljale kolmikküsimusele „Kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme?” Vastuste otsimine sellele on kord rohkem ja kord vähem esil, sõltuvalt üldkehtivate väärtuste püsivusest või nõrgenemisest. Praegu, siin ja nüüd, muutuste tõusuvees on see taas erakordselt aktuaalne. On oluline mõista, et vastused (aga ka vastamata jätmine) pole mitte ainult kultuurivaldkonna siseasi, vaid need hakkavad mõjutama Eesti ühiskonda ja selle arengusuundi tervikuna.

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on kirjas, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Me näeme vajadust see imperatiiv lahti mõtestada ja anda sellele tänapäevane ning ühtlasi ka ettevaatav sisu. Soovime preambulis kasutatud mõistet säilitamine tõlgendada sillana olnust tulevasse. Säilitamine tähendab kogemuste sihipärast talletamist; see on mälu funktsioon, aga see on ka eeldus järjepidevaks arenguks ühiskonnaelu mis tahes valdkonnas.

2014. aasta veebruaris kiideti riigikogus heaks Eesti kultuuripoliitika põhialused „Kultuur 2020“. Põhialuste koostamine sundis kultuurivaldkondade esindajaid enda jaoks läbi mõtlema ja arusaadavalt sõnastama seda, mis on esindatavale valdkonnale kõige olulisem nii Eesti kultuuriväljal kui ka meie territooriumist kaugemal. Need praeguseks toppama jäänud arutelud väärivad jätkamist rööbiti põhiseaduse preambuli mõtestamisega ja Eesti kultuurivälja seadmisega laiemasse ühiskondlikku konteksti nii sisemaiselt kui üleilmselt.

Liikumine EESTI 200 – sild olnust tulevasse

EESTI 200 algatus loob diskussiooni meie ühiskonna, eesti keele ja kultuuri, seega ka Eesti riigi mõistlikest arengusuundadest pikemal ettevaataval ajajoonel. Soov on leida diskussioonile selline vorm või tööriistakast, mille abil oleks võimalik praegune fragmenteeritus sõlmida terviklikuks väärtuspõhiseks visiooniks Eesti tulevikust.

Mälupanga vajadusest kõneldakse sageli. Teravalt meenub selle puudumine siis, kui mõni hea inimene, meie kultuuri ja eluolu väärtustanud isik on meie seast lahkunud ja me leiame end kahetsemas, miks me küll õigel ajal talle ja tema teadmistele-oskustele süvitsi tähelepanu ei pööranud.

Teiseks on suulise mälu kogumine tänapäeval väga laiaulatuslik ja hinnatud kogu maailmas. Mälupanga sisu muutub eriti köitvaks siis, kui selle maht on piisavalt suur, et märgata näiteks põlvkondlikku diskussiooni oma elukutse üle, leida olemuslikult sarnast ühisosa, väärtusi, eetilisi kokkuleppeid, mis on ajas püsima jäänud ja mis võiksid kesta ka edasi.

Kolmandaks liigub üldine kultuurikorraldus juba mõnda aega selles suunas, kus mälukeskne paradigma taandub ja asendub võrgustikupõhise kultuuriväljaga. Institutsioonide roll väheneb, projektipõhisus tükeldab aega ja tegevusi – mõnikord saab rääkida koguni kultuurikatkestustest.

Ühismälu muutub lünklikuks. Teiselt poolt väheneb kirjaliku teksti lugemise, vastuvõtmise, aga ka selle loomise võime. Kirjalikku teksti oleme harjunud pidama mälu tagatiseks, teadmiste allikaks, ent talutava pikkusega tekstiks kipub kujunema säuts – 140 tähemärki ja kogu lugu.

Mälu aitab muutustega toime tulla. Mälu abil saab muutusi isegi juhtida, et mitte lausa nende laviini alla jääda ja hapnikupuudusesse sattuda. Tuhmunud mälu hägustab arusaama, kes me oleme ja miks me oleme just niisugused, nagu oleme. Ja hästi tähtis – mida me võiksime tahta homsest.

Kultuuritegijate mälupank on püüd süsteemselt käivitada nende inimeste suulise mälu ja kogemuste säilimine, kellest me lugu peame ja keda tahame tunnustada. Säilimine siin pole konserveerimine, kapseldamine, vaid on sild olnust tulevasse. Mälupank on üheks oluliseks ettevõtmiseks selles tegevuste kimbus, millele oleme andnud sümboolse nime EESTI 200. Tahame, et see 200 kutsuks mõtlema kaugemale kui igapäevaselt oleme harjunud – kas palgapäevast palgapäevani või valimistest valimisteni. Mõistlik on alustada kultuurivaldkonnast, et hoida rahvast, ühiskonda ja riiki põhiseaduse vaimus elusana.

Koondunud „väikesed jõud” – meie aja Jakob Hurt

Kas nii keeruline ülesanne on meile jõukohane? Kust leida meie aja Jakob Hurt? Kes julgeb nii töömahukat asja ette võtta? Mälupanga loomiseks pole vaja mõttehiiglast või rahvajuhti otsida, sest piisab ka hulgast „väiksematest jõududest”. Selle mõtte on tabavalt sõnastanud Villem Reiman, kelle öeldu jäädvustas J. Hurda väimees Aleksander Mohrfeldt (1907):

Matusepäeva, 4[17]. jaanuari õhtul kell 7 peeti koosolek arupidamiseks, kuidas dr. Hurda töid jätkata ja tema vanavarakogusid rahvale kättesaadavaks teha. „Vanemuise” väiksesse saali tulid määratud ajaks kokku need isikud, keda asi huvitas ja kellele teade kätte oli jõudnud. […] õpetaja [Villem] Reiman ütles: dr. Hurt elas Eesti rahva ärkamise ajal, seal kogus tema jõudu ja temal oli jõudu; kuigi meil praegu kedagi üksikut inimest ei ole, kellel seesama jõud oleks mis Hurdal, siiski võib hulk väikseid jõudusid palju kasulikku tööd ara teha.

Hurt on külvitood teinud, nüüd võib tema tööst juba lõikust saada. Hurda suur vanavarakogu ei tohiks mõne üksiku inimese ehk asutuse kätte minna, kel veel teisi ülesandeid on, siin on erilist organisatsiooni tarvis. Hurda töödele tuleks kogumise ja asumise paik iseäralise Hurda muuseumi kujul elusse kutsuda(Mohrfeldt 2007: 391).

Kogumistöö käivitamine suure juhi asemel „hulga väiksemate jõudude” abiga on juba alanud. Mälupanga digikogusse korjatakse ja talletatakse mälestusikogemusi, et mõista, kuidas oleme jõudnud sellise tulemuseni, kus nii väike rahvas on suutnud maailma globaalsele kultuurimaastikule jätta märgatava jälje. Vabatahtlike kaastööliste abiga intervjueeritakse meie talente, õppejõude ja kultuuri loojaid-arendajaid nii kodu- kui ka välismaal. See eeldab vastutustundlikku ja eetiliselt korrektset kogumistööd.

Vastused tuleb leida paljudele küsimustele. Kuidas oleme loonud oma kultuurile vajalikud alusstruktuurid? Millised on väärtused, mida tasub hoida? Kuidas Eesti kui väikeriik on suutnud jätta jälje maailma kultuurilukku? Kes on meie tipptegijad ja -õppejõud ning kuidas nad mõtestavad oma eriala ja loomekogemust? Kes on nende õpetajad? Kus on meie õppimise ja õpetamise alusbaas? Mida olulist me praegu kaotame? Mida tulevikus rohkem toetada? Millest võime ka loobuda? Milliseid erialaseid tuumväärtusi nähakse, sõnastatakse ning milliseid neist väärtustest peetakse oluliseks ka edaspidi?

Süvaintervjuude kogumiseks, digitaalseks salvestamiseks, süstematiseerimiseks ja arhiveerimiseks luuakse formaat, mida saab kasutada paljudes valdkondades, et teha neis tegutsevate inimeste mõtted kättesaadavaks nii uurijatele kui ka kultuuriinimestele endile.

Kuid eri kultuurivaldkondades tegutsevate inimeste loomekogemuse kaardistamiseks puudub seni valmis eeskuju või formaat. Suulise ainese salvestamiseks on oluline kaardistada mitte ainult mälestusi, vaid ka meelsusi ja praktikaid, mida pole harjutud sõnastama ning mille talletamiseks ja tõlgendamiseks puudub traditsioon. Dokumentide ja kirjalike allikate, ajakirjanduslike lühiintervjuude ja elulooraamatute kaudu neile küsimustele selgeid vastuseid pole.

Sõnastamata teadmised ja oskused on mitmetel põhjustel kogumata ning süvitsi läbi uurimata. Paljudel ajakirjanikel ja kultuuriuurijatel on aastakümnete jooksul kogunenud hulk n-ö musta materjali, mis on jäänud avaldamata ning millel ei ole kohta. Ka mitmed suured isiklikud kogud ootavad säilimiseks sobivat paika – nendele tuleb mälupangas väärikas koht leida.

Kui mälu tuhmub, on tulevik tume

19. sajandil käivitunud suulise pärimuse kogumine polnud lihtne ülesanne, kuid 18 aasta jooksul korjas umbes 1000 kaastöötajat üle 114 000 lehekülje rahvapärimust. Kui enne Hurda üleskutseid oli rahvapärimust talletatud vaid veidi üle 15 000 lehekülje ÕESi, Eestimaa Kirjandusliku Ühingu, EkmSi ja M. Veske kogudesse (vt Hurt 1989: 163), siis nüüd tekkis suur kirjasaatjate võrgustik, kes tegi ära väga suuremahulise kogumistöö.

J. Hurt pidas suuliselt edasi antud teadmisi väärtuslikuks „ajaraamatuks”, kirjutades Eesti Postimehe lisalehes („Mis lugu rahva mälestustest pidada” 1871, nr 26, 27), et rahva suust kogutud laulud ja jutud on vaimu ja südame peegel, sest nende kaudu „vaatame meie oma esivanematele nagu suhu ja südamesse ja saame neid palju paremini tundma, kui ükski ajaraamat oma sõnadega seda teha oleks võinud” (Hurt 1989: 16–17).

Eesti Kultuuritegijate Mälupank sündis vajadusest mõtestada nüüdisaegses globaalses kontekstis eesti kultuuri valdkonna rolli ühiskonnas ja kavandada arengusuundi tulevikuks pikema ajaperioodi jooksul, kui seni on harjutud. Mälupank võib ja peab andma teadmise, mis on väärt sellel sillal kõndides kaasas hoida (vt Larin 2016).

J. Hurda matusepäeval osalenute hulgas oli mitme taustaga kultuuritegelasi. Hurda tööde jätkamiseks valiti muuseumi asutamise toimkonda Kaarle Krohn, Villem Reiman, Oskar Kallas, Max Hurt, Rudolf Hurt, Aleksander Läte, Aleksander Pork, Heinrich Pork, Henrik Koppel, Matthias Johann Eisen, Kristjan Raud, Johannes Kerg, Jaan Tõnisson, Ants Laikmaa, Karl Leetberg ja Martin Lipp (Mohrfeldt 2007: 392). Muuseumi asutamine oli pikaajaline töö, kuid otsus tuli teha ja kuskilt tuli alustada (Summatavet 2007, 2016).

Mälupangas talletatut saab kasutada mitmel eesmärgil, olgu selleks akadeemiline uurimus, elulooraamatu, filmistsenaariumi, näidendi kirjutamine või hoopiski taustainfo kogumine näiteks haridus- ja kultuuripoliitiliste strateegiadokumentide koostamiseks. Need dokumendid peaksid ju ikka olema väärtuspõhised, aga kui mälu puudub, siis on väärtuseks – tühjus.

Toepoolest – me ei käsita mälupanka asjana iseeneses, kuigi ka ainuüksi kultuurilooliselt oleks selle väärtus hindamatu. Meile tundub, et praegusel muutuste ajal vajab Eesti ühiskond argumenteeritud arutelusid eesti kultuuri, eesti keele ja seega ka üldistest mõistlikest arengusuundadest harjumuspärasest pikemal ajajoonel. Võimatu on saavutada ühiskondlikke kokkuleppeid, kui mälu on lünklik, valikuline või puudub sootuks.

Mälupank aitaks tabada mõttemustreid, märgata ehk ka alusjoonist, mis teeb meie kultuuri rahvusvaheliseks ning ühtlasi ka omapäraseks ja ainulaadseks. Näiteks kunstnikud K. Raud ja A. Laikmaa otsisid kogutud suulisest pärimusest eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust, püüdes tõestada, et kunstianne oli talurahval olemas ka siis, kui eestlased ei saanud ajaloolistel põhjustel professionaalset kunsti õppida (vt Summatavet 2010, 2011).

Suulise mälu kogumine pole tõesti midagi uut. Kogumata jätmine tähendab ohtu kaotada midagi väärtuslikku. Meie eesmärk on mälupanga tegevus käima vedada. Lõpptähtaega meie ei sea. See on nagu lõppematu teatejooks, kollektiivne tegevus, kus eelduseks on see, et teatepulga ülevõtja mäletab, mis asi see teatepulk on ja mida ta sellega tegema peaks. Kui enam ei mäleta, siis jooks katkeb.

Kui mälupank õnnestub enam-vähem süsteemselt käima saada – ja miks ei peaks õnnestuma, kui juba praegu on tunda väga paljude inimeste tahet –, siis on tegemist avatud süsteemiga. Ja sisu sõltub eestvedajatest, kes tahaksid hakata mälupanka koondama oma valdkonnakaaslaste kogemusi Eesti riigi ja ühiskonna edendamisest, olgu nendeks siis teadlased, sportlased, arstid, õpetajad või insenerid.

Ent vabatahtlikkusel on piirid. Algatus on vaba tahe, esimesed sammud. Aga kodanikualgatusele toeks tuleb mälupangaga liita uurimispädevus, sest lisaks kogumisele on vaja allikmaterjali süstematiseerida, litereerida ja lõpuks ka kättesaadavaks teha. Vaikivat riiulitäidet me ei taha, aga tühi riiul oleks hoopis rumal.

Mälupanka kogutu, konkreetne intervjuu või fail kannab olevikulist ajatemplit. Me ei või teada, mis väärtusi või teadmisi leitakse või mis järeldusi tehakse intervjuust või nende kogumist näiteks Eesti Vabariigi 200. sünnipäeva aegu. Mälupangaga loome võimaluse.

Hurt, Jakob 1989. Mida rahvamälestustest pidada. Ülo Tedre (toim). Tallinn: Eesti Raamat.

Larin, Lea 2016. Sild olnust tulevasse. – Sirp, 10.06.2016.

Mohrfeldt, Aleksander 2007. Jakob Hurda elu ja töö. Tartu: Ilmamaa.

Summatavet, Kärt 2007. Mõningaid mõtteid kunstist, Kristjan Rauast ja vanavara kogumisest. – Mäetagused 37, 7–44.

Summatavet, Kärt. 2010. Rahvaesteetika – nähtavaks kujustatud mõte ja kogemus.– Mäetagused 44, 7–28.

Summatavet, Kärt 2011. Suured müstilised muinaslilled hinges ja loometöös. – Lee 17, 34–39.

Summatavet, Kärt 2016. Traditsioon? Inspiratsioon! Allikad arhailise kultuuri süvakihtides. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat. Annales Litterarum Societatis Esthonicae 2015, 226−248.