Hanila Muuseumi Seltsi jõulud

Pildil vasakult: Ants Roose, Õie Pärna, Helmi Raud, Eha Kukk, Kersti Täht, Olavi Vainu, Karin Tali, Heli Riive, Olga Roose, Sirje-Lill Tumm, Hermi Vain. Pilti tegi Liivi Vainu.

Hanila Muuseumi Selts kogunes 17. detsembril 2016 Hanila vanas koolimajas. Nii nagu eestlastel kombeks, on aasta lõpus hea mõtiskleda tehtu üle, heita pilk uude aastasse ja üheskoos tähistada jõuluaega.

Väikses ringis ümber kohvilaua istudes – kohale olid tulnud vaid kolmandik seltsi liikmeid, sest paljudel muud aastalõputoimetused – aeti juttu ja tehti plaane. Tänu seltsi juhatuse liikmele Ants Roosele on seltsil nüüd videoprojektor, mis aitab kokkusaamised muuta palju värvikamaks ja tulevikus korraldada ka filmiõhtuid.

Seekord vaadati seltsi ja muuseumi tegemisi slaidiprogrammina, mille valmistas ette Hanila Muuseumi juhataja ja muuseumi seltsi juhatuse liige Liivi Vainu. Paljude muude toimetuste kõrval on selts aidanud kaasa ka Hanila muuseumi tegemistele – kogunud kultuurilugu, aidanud hooldada puisniitu, korraldanud näituse „Mammi näputööd“, mis oli avatud septembris.

Hanila muuseumi selts on sisustanud oma toa vanade raamatutega, mis on avatud kõigile lugemist armastavatele inimestele. Raamatute lugemise kõrvale saab küsida ka tassi kohvi.

Olga Roose soovitas jõulupühade ajal meenutada vanu jõulutavasid, näiteks raamatust “Tõde ja õigus” I osa (lk 269-270) “…Mäletad Maret,” pöördus Liisi õe poole, “Kuidas oli üks jõululaupäev? Sadas ja tuiskas, nii et mõnikord ei näinud aita ega lauta. Teisepere oli nagu Vargamäelt ära pühitud.

Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel juba poolel teel tuisku, vahi niipalju kui tahad ei paista. Keegi ei saand kiriku minna, kõik jäid kodu. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma.

Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures. Mai pani tooli eeskambri ukse kõrvale, sulane jäi kohe magama, kui lugemist ja laulmist kuulis. Meie istusime eeskambris õlgil. Ema ajas meid küll tagakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läinud. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. Tuba oli hea soe, lees olid söed, ahjus liha, mis särises, vorstid kerisel”

Loo pani kirja Liivi Vainu