Lääneranniku Eesti Päevad
4. septembril 2017 lõppesid Los Angeleses Lääneranniku Eesti Päevad (LEP). Peakorraldajateks olid Uve Sillat ja Renee Meriste. Seekordse LEPi eesmärk oli mitmekesise eeskavaga austada ja tähistada Eesti Vabariigi juubelit ning rõhutada eesti kultuuri ja traditsiooni alalhoidmise tähtsust. Kokku osales ligi 400 inimest.
Eestist olid kohale tulnud mitmed kultuuritegelased ja harrastusseltsid, kes astusid üles erinevatel kontsertidel. Ühtekokku oli Eestist tulnud 78 esinejat. Üles astusid mezzo-sopran Monika-Evelin Liiv ja pianist Marje Lohuaru, Pärnu segakoor Endla, Ivar Lett ja tantsutrupp Sõna ja Tants, Tartu Rahvaülikooli Džässkoor, ansambel Boogie Company ja ka teatritrupp Ugalast. Igal õhtul oli pidu ja tants mitme ansambli saatel. Osaleda sai loengutel ning näidati viit eesti filmi. Toimus Eesti filmivaldkonna esitlus ja Pimedate Ööde Filmifestivali tutvustus. Eesti peaminister Jüri Ratas külastas Los Angelest esimest korda ja esines sõnavõtuga.
Nagu ikka oli LEPil ka seekord traditsiooniline laulupidu (ühendkoorid) ja rahvapidu. Rahvapidu algas toreda ja lõbusa rongkäiguga, kus muusikat tegi kohalik Mariachi-band ning lõpuks nauditi Mehhiko sööke. Rahvatantsutrupp Sõna ja Tants oli eriti energiline, esinedes mitmel päeval ning lõpusündmusel oli võimalik ka kõigil kaasa tantsida. Noored tantsisid lausa hommikuni. Väga meeldejääv oli Marek Sadama laul “Eesti naine,” millest kujunes tore ja koomiline meeste laul naistele (mehed oli põlvedel). Seda esitlust said naised nautida nii rahvapeol kui ka lõpuballil – kõik kohalolevad mehed põlvitasid ja laulsid kogu südamest! LEPi lõpupidu toimus LA Eesti Majas. Lõpetuseks seisti kätest kinni hoides ja nauditi veelkord ühtekuuluvuse tunnet – see ongi peamine, mida sellised festivalid loovad!
2017 a LEPi ühendkooride laulupidu, foto: Ülle Edermaa.
LEPi traditsioon sai alguse 1953. aastal. Intervall pidude vahel on kaks aastat ning pidude paik muutuv. Toimumiskohaks on Lääneranniku viis linna, kus on suuremad eestlaste kogukonnad: San Fransisco, Los Angeles, Portland, Vancouver ja Seattle. Vaikse ookeani ääres elavate eestlaste mõistes on Eesti Päevad või Eestlaste Päevad (viimast väljendust kasutati 1953 ja 1955) suurkokkutulek, mille kestvus on 2–3 päeva. LEPi nimetust hakkas üritus kandma 1957. aastal. Peol on välja kujunenud traditsioonilised üritused: avaaktus, laulupidu, tantsupidu, teatrietendus, sõdurite, spordivõistlused erinevate pallimängudega, ball ja piknik rahvatantsuga. Tavaliselt lõpeb kokkutulek jumalateenistuse ja kontserdiga. Igal õhtul oldi koos Salakõrtsis, see oli kokkusaamise koht, kus tantsiti ja suheldi sõpradega. Oluline on hoida koos eestlaste seltskonda ja tutvustada Eestit ameeriklastele. Lehti Merilo sõnul peetakse Portlandis oluliseks kaasata tantsurühma noori inimesi, ka ameeriklasi (segaperekondadest), et tagada rühma järjepidevus, samuti kaasata rühma tegevusse eesti kultuurist huvitatuid inimesi. Merilo peab oluliseks märkida, et kõik peod lõpevad korraldava komisjoni ühise arutelukoosolekuga, kus tehakse kokkuvõtteid ning lahatakse probleeme.
Kõikide LEPi päevade moto:
„Me tuleme tuhandest tuulest ja üheskoos leiame nõu.
Nii laulust ja kirjast ja luulest, vaim tegudeks ammutab jõu.“
/Henrik Visnapuu/
LEPil osalenud Ülle Edermaad (Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatuse liige) küsitles Iivi Zajedova (EKSÜ juhatuse liige, Tšehhi-Eesti klubi välisesindaja)
