Kohtumispaik – Kanada Metsaülikooli näitus avati Eesti kultuuri hällis Tartus

Teoks sai see 2018 aasta 11. jaanuari õhtul. Lõpuks ometi olid õues külmakraadid, kuid nostalgiakraadid tõotasid kütta. Kotkajärve Metsaülikool, mis on 50 aastat äratanud Põhja-Ameerikas elavate eesti noorte (ja vaimult noorte) huvi esivanemate maa vastu, jõudis 18. kangal lahtiseletatuna Tartusse. Tähistama oodati Lõuna-Eesti vilistlasi ja huvilisi, kuna näitus rändab kahe kuu pärast Põhja-Eestisse, Tallinna ja sealt edasigi.

Kujutage ette jäist ülikoolilinna, mis tõuseb jõe kaldalt tasapisi üles. Ei, mitte Toomemäele, vaid teisele poole toda auravat jõge – Emajõge. Siit saab Roosi tänavat pidi Raadi avarusteni, uue Eesti Rahva Muuseumini, aga pooles mäes on Jaama tänav ja üks palju vanem maja, mis aastal 1870 sai viis aastat varem asutatud Vanemuise Seltsi “pesaks”. (Seltsile andis nime Väägvere koolmeister Taavet Wirkhaus, USAs elava MÜ auvilistlase dirigent Taavo Virkhausi vanavanaisa.) Just siin, Ülejõe linnaosa kultuurihällis, kus lisaks Vanemuise Seltsile tegutsesid ka Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Aleksandrikool ja Eesti Kirjameeste Selts, avati näitus “Kotkajärve Metsaülikool – 50. aastat noor”.

Kääksuvad puutrepid viivad keeruga üles teise korruse peenele parketile, kus ometi tervitavad Kotkajärve hiiesambad, karvase samblikuga oksaraod ja kanuumõlad ning päästevestid! 2007. aastast on majas Laulupeomuuseum, Tartu Linnamuuseumi südi filiaal. Fassaadil on tahvel, kuhu raiutud fakt, et siin pandi alus eesti teatrile, kui 1870. aastal mängiti Lydia Koidula näidendit “Saaremaa onupoeg”. Teisisõnu – kogu Johann Voldemar “Papa” Jannseni (eestikeelse ajakirjanduse looja) pere istus samas saalis, kus nädala eest 70 Metsaülikooli sõpra tähistas ja imetles üksipulki lahtiseletatult meie MÜd. Kõik see, mis siin majas ja linnas algas ja õitses, jõudis kaugele Kanada metsa, kus seda tutvustati ja viljeleti edasi aastakümneid, kui Eesti ja eestlased ootasid taas vabadust. Ja nüüd on Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks tagasi jõutud algsesse koju.

Võimalus näituse kaudu põhjalikult tutvustada Kotkajärve Metsaülikooli Eesti inimestele sai teoks paljude inimeste suure tööga. Näitus on valminud kodu- ja väliseestlaste koostöös. 18 kanga ajaloolise fotomateriali kujundas disainer Elle Palumäe, kes sündinud Thunder Bays, elanud ja õppinud Torontos ning elab 1994. aastast Tallinnas. Vahelepikitud seletavad tekstid lõi Eestis sündinud ja kasvanud Lea Kreinin, kes elanud Šotimaal, Torontos ja nüüd elab taas Tallinnas. Loominguline tandem on palju MÜs käinud ning seal ka juhendajaks olnud. Nende seljataguseks olid MÜ juhatuse liikmed Torontos, eeskätt komitee koosseisus projektijuht Inga Eichenbaum, Käbi Lokk, Helge Kurm, Alliki Arro ja disainer Tiit Telmet. Esimene peatus oli näitusel ikkagi kodulähedane Toronto Tartu College, kus see oli üleval läinud aasta aprillist septembrini seoses MÜ 50. juubeli tähistamisega Torontos.

Kui Laulupeomuuseumi kaunis saalis mõnus sagin vaibus ja toole aina juurde tassiti, alustasidki õhtu juhid, viimati Kotkajärve Metsaülikoolis rohkem kui 20 aastat tagasi koos olnud Riina Kindlam ja Sven Ebruk, tänamisega. (Tallinnast pärit Sven elas Torontos ja lõi aktiivselt kaasa MÜ juhtkonnas 1990-ndatel. Nüüdseks on tema nagu paljud Eestist tol ajal maailma avastama läinud noored MÜlased taas kodumaal.) Tänu kuulub Tartu Linnamuuseumile ja selle võsule Laulupeomuuseumile, mille nimel võttis sõna kuraator Kristiina Tael. Lisaks näituse loojatele ja Toronto tagalale (eelpool mainitud komitee) väärivad tänu Väliseesti Muuseum VEMU ja selle peaarhivaar Piret Noorhani, Eesti Kultuuriseltside Ühendus – Margit Reinkubjas, ning näituse toetajad: Eesti Õppekeskus Torontos Tartu College’is, Eesti Kultuuriministeerium, Rahvukaaslaste programm, Asta, Käbi ja Aino Lokk ning rändnäituse toetaja Hasartmängumaksu Nõukogu. Eriline tänu Anne-Ly Reimaale Kultuuriministeeriumist, kes aitas näitusele leida võrratuid toimumispaiku. Kaks korda Kotkajärvel käinud Anne-Ly oli Tartus kohal ja võttis sõna. Ta mainis MÜ vaimset õhkkonda, imelist loodust ning et “seal ei kõnelda ainult ajaloost, vaid see on edasipürgiv, tulevikku vaatav koht.”

Järgmisena loeti ette MÜ ühe asutaja ja kauaaegse juhataja Olev Trässi tervitusläkituse Torontost. Õhtujuhid lugesid vaheldumisi ette Ivar Ivaski 1972. aastal kirja pandud “tosinat ülemeelikut teesi” ehk “Mis on õieti MÜ”. Viimane, XII tees: “Metsaülikoolis abielluvad kivid ja puud, südamed ja pead, kivisüdamed ja puupead, kodu ja maa, maa ja ilm, kodumaa ja maailm.” Kui varem kõiki ja kõike ei tuntud, siis näitus valgustab! Kas on see juhus, et 28. veebruarini on Eesti Kirjandusmuuseumis teisel pool Emajõge avatud näitus “Maailmamees kirjanduses – Ivar Ivask 90”?

Ivar Ivaski nägu on seega Tartus kõikjal, ta kaunistab ka MÜ 50 näituse plakatit. On seegi pelgalt juhus, et toosama näituse avamise päev oli Heino Jõe surma-aastapäev? Igal juhul need asjad nõnda kavandatud ei olnud. Heino tütretütar Riina Kindlam küsis oma sõnavõtus, kui palju inimesi saalis on MÜs käinud (18 kätt), kui paljud mitu korda (6, 7) ja kui paljud on suhelnud 28 aastat tagasi lahkunud Heino Jõega, kasvõi kirja teel – neid oli saalis neli.

Riina valgustas isiklike mälestuste kaudu MÜ fenomeni tagamaid ning sellele järgnes 2014. valminud “treiler” ehk MÜd tutvustav video, mida on võimalik YouTube’is vaadata. Sven teatas, et Tiina Kirsi käes on rekord – 27 korda MÜs! Armastatud ja läbi aegade enim loenguid pidanud lektor pajatas MÜ märgilisusest tema eestlaseks jäämisel ja mitte arstiks, vaid kirjandusteadlaseks saamisel. Ka kirglikest vestlustest, mis peeti maha vanemate autos, pikal teel metsast teise riiki, kodulinna Buffalosse.

Suure huviga kuulati veel MÜ muljeid Anu Raualt, 2003. aasta pealektorilt, kes järgmisel aastal tõi Metsaülikooli esimest korda Eestisse, oma talu külje alla Heimtalisse Viljandimaal. Tol aastal Mulgimaal osalesid ka Rein ja Mare Taagepera, kes aitasid 2005. aastast juurutada MÜd Käärikul, kus see õitseb siiamaani. Kääriku MÜ juhataja Triin Käpp oli ka juubilari tervitamas. (Näituse kaks kangast kirjeldavad Kotkajärve MÜ Kääriku võsu.) Sõnajärje haaras 2007. aasta pealektor, pühapaikade uurija Ahto Kaasik, kes oma teosesse “Põlised pühapaigad” (2016) lisas ka foto ja kirjelduse teda jalust rabanud Kotkajärve hiiest. Lõpetuseks astus üles Valdur Mikita, 2015. aasta pealektor. Ei ole ilmselt värskemat ega paremat reklaami ja tunnustust, kui katkend tema hetkel Eestis raamatumüügi edetabelis esimesel kohal troonivast raamatust “Kukeseene kuulamise kunst” (2017, lk. 132), mille kirjanik ette luges: “Külastades mõne aasta eest Kotkajärve Metsaülikooli, pani mind imestama üks asi. Nimelt see, mille inimesed aastate eest Eestist uuele kodumaale kaasa võtsid. Need kolm asja olid saun, peldik ja külakiik. Kõik need läbinisti eestipärased asjad on tänapäeva Põhja-Ameerikas rangelt keelatud*: kiik on ohtlik, saun amoraalne ning välikäimla antisanitaarne. Siiski hoitakse seda sala-Eestit mingi ime läbi ikka veel elus, veetakse ametnikke aasta-aastalt ninapidi… Olgu pealegi, et saun, peldik ja kiikumine on tsiviliseeritud maailmas ammugi oma otsa leidnud.” Siia loetellu võiks vabalt lisada lasketiiru, kuid “sala-Eesti” fenomenidest rohkem juba siis, kui rändnäituse kanuu on kantud järgmisele kaldale ehk Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus 8. märtsil.

(*Teatud spetsiifilisi kontekste silmas pidades – RK.)

Riina Kindlam, Tallinn

Artikkel ilmus Toronto lehes “Eesti Elu” 19.01.2018 ja New Yorgi lehes “Vaba Eesti Sõna”, mis kandis kuupäeva 18.01.2018.