Tervisepäevade uus formaat

Viru-Nigula Hariduse Selts on jätkamas oma külamatkade sarja. 2015. aasta lõpust alates on läbitud 40 küla. 39 neist toimusid lõbusa orienteerumismängu formaadis, kus läbiti kontrollpunkte ja lahendati ülesandeid, mis lisasid päevadele hasarti ja tagasid mängus osalemise järjepidevuse.

Praegu peale pikka koroonapausi üritame koos matkata. Nii saab kohalikele asjatundjatele veel täiendavalt küsimusi esitada. Elevust lisame vaid mõne juhuslikult teele jääva objekti juures üksteisele sportlike väljakutsete esitamisega. Näiteks kännu otsas pääsukese tegemisega või väikesele kivile kambaga peale ronimisega. Viimasel matkal 25. aprillil läbisime küla hobusekasvataja kinnistul hobusekopli, kus võistlesime hobusenonnide korjamises. Ühelt poolt võis seda kraami koju kasvuhoonesse viia, teiselt poolt oli põnev välja selgitada, kes suudab kõige täpsemalt 5 kg korjata.

Kõrkküla küla on Viru-Nigula valla kõige idapoolsem küla. Et tema pikkus on piki Narva maanteed 5km, tuli seekord koguni bussitransporti kasutada. Tänu sellele saime pildi ette kõigest, mis külas huvitavat nii maa sees kui maa peal. Laskuti mere äärde läbi Mereoja kämpingu, kus on kasutusel ka nn glämpingualad. Selline majutusvõte oli paljudele uudiseks.  Taas klindinõlvast üles tõustes võis tunnetada kivimite lasuvuspiire erinevate platoode näol. Kõrkkülas võib lausa maapinnal näha kogu aluspõhja kihte paljandumas alates sinisavist, liivakivist, kuni lubjakivide ülemise lademeni, milleks on Kunda ja Aseri lademe kohal lasuv Lasnamäe ehituslubjakivi. Viimased on eriti hästi näha Suure Kõrtsi karjääri seinas. Rohelised glaukoniiti sisaldavad liivad aga paljandusid vastse krossiraja kühmudel ja vallidel.

Ajalooliselt on põnev mälestusmärk maantee ääres seisev kuulus kivirist – hauatähis Ivan Julma juurest rootslaste poole üle tulnud vene aadliku Vassili Rosaldini kalmul, kes siin vene-rootsi kokkupõrkes 1590 aasta 4. veebruaril oma otsa leidis. Huvitav on teada, et keegi naaberküla elanik on avastanud oma sugupuus seose selle kunagise bojaariga.

Nii on põnev matkata ja kodupaika tundma õppida. Soovitame seda ka teistele.

Ene Ehrenpreis