Minu tekli elu algas ühiselamus voodi all

Eesti Keele Kaitse Ühing kogub Keelekaitsjas avaldamiseks mälestusi, mis haakuvad eesti keele ja kultuuriga, seostuvad oma aja inimeste ja asutustega, ilmestavad meie kombeid, tegevusi, huvisid ning tõekspidamisi. Kes soovivad ka neid jagada, palume saata: reet.vaari@gmail.com

REET VÄÄRI

Teklil ehk üliõpilasmütsil oli Tartu linnapildis kindel koht. Selle kandja sümboliseeris Eesti parimat ülikooli, milleks oli nõukogude ajal vaieldamatult Tartu ülikool. Alma mater´is hoiti ja kaitsti eesti keelt ja kultuuri sihikindlalt venestamise eest  –  vaatamata nõukogude keelepoliitikale ja venemeelsetele kommunistidele  –, tulemuslikult, sest eesti keel on alles ja elujõuline, suisa riigikeel.

Tagasi minu mütsi juurde. Selle elu algas Päntris (Pälsoni intris) voodi all. Karm, aga tõsi. Miks siis niimoodi? Esmakursuslased püüdsid igati varjata oma rebasestaatust ja näida elukogenud tudengitena auväärses seltskonnas.

Uus ja uhke tekkel oleks kindlasti reetnud kandja nooruse ja alles esimesed sammud ülikoolis. Olukorra „päästis“ see, et panime teklid intris voodi alla tolmu ja staaži koguma. Vähe sellest: mütsi sai muditud, veega üle valatud, taskusse kägardatud, igati räsitud –  ikka selleks, et lisada elukogemust. Ekstreemsed võtted, aga toona tahtis tudengihakatis kiiresti saada nn päristudengiks.

Minu tekli sünnilugu algas kohe septembri alguspäevadel, kui meie kursusevanem Ants Haljamaa teatas peahoone 5. auditooriumis algava eesti kirjakeele ajaloo loengu eel, et nüüd hakkame tekli jaoks raha koguma. Minu mäletamist mööda ei olnud see kallis, vist mõnikümmend kopikat. (Võrdluseks: Pälsoni ühiselamus elamise ühe kuu tasu oli tudengile 1.50 rubla, mis võeti stipist maha, hinna sees oli ka voodipesu vahetamine kaks korda kuus. Mina sain kõrgendatud stipendiumi 50, tavastipp oli 40 rubla.)

Teklid saime ruttu kätte, nädalaga oli uus peakate olemas ja algaski selle töötlemine –  meie meelest –  kandmiskõlbulikuks. Tekli räsimine (retsimine) kuulus vähemalt aastatel 1961–1966 üliõpilaste käitumisse. Tudengid tahtsid võimalikult ruttu ülikooliellu sulanduda ja tunduda vanade tegijatena, ka Tallinnast tulnutele oli uhke olla Tartu tudeng, rääkimata maalt saabunutest. (Mina tulin Vändrast.) Tekkel andis tugeva ühtekuuluvustunde ülikooliga.

Mida vanem tekkel, seda auväärsem kandja!

Reet Vääri
Eesti Keele Kaitse Ühingu juhataja, Keelekaitseja peatoimetaja

REET VÄÄRI (sünd 12.01.1943 Haapsalus) on keele- ja kirjandusloolane, pedagoogikateadlane (magistritöö pedagoogikast 1994). Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna eesti filoloogia osakonna üliõpilane (1961–1966), soome-ugri keelte eriharu, diplomitöö liivi keelest, juhendaja Eduard Vääri. Töötanud Tartu ülikoolis õppejõuna (1966–2008), AS-is Dialoog eesti keele õpetajana, Haridus- ja Noorteametis riigieksamite hindajana, käesoleval ajal Tartu Ülikooli muuseumis.

Fotol: Reet kabinetis Tartu Ülikooli muuseumis oma töölaua taga 2019