Eduard Väärit meenutades
26. juunil oli sünniaastapäev eesti keeleteadlasel ja filoloogiadoktoril Eduard Vääril (26. juuni 1926 – 17. mai 2005).
Rahvusvaheliselt tuntakse Väärit kui läänemeresoome keelte, eriti liivi keele uurijat. Talt on ilmunud üle 200 uurimuse, kirjutise ja liivikeelse teksti. Ka doktoritöö kirjutas ta liivi keelest. E. Vääri abikaasa Reet on öelnud: “Eduard Vääril oli kolm kiindumust. Need olid liivi keel, Eestimaa ja kodune Tõrva.“
Eduard Vääri töötas ülikoolitöö kõrval tegevõpetaja ja metoodikuna. 1960. aastatest oli ta haridusministeeriumi juures oleva eesti keele ja kirjanduse ainekomisjoni liige ning kuulus vabariiklikku õigekeelsuskomisjoni. Tema „Eesti keele õpikust keskkoolile“ (1968) ilmus 1980. aastani 10 trükki. Kuna grammatikaõpikust puudusid harjutused, koostas Vääri selle juurde töövihikud. Neis pööras Vääri palju tähelepanu sõnavara-, sõnastus- ja loovülesannetele, tekstiloomele ja tekstianalüüsile.
E. Vääri huvitus tänapäeva eesti keele probleemidest. Aastatel 1988-1989 tegeles ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juurde loodud eesti keele staatuse töögrupis keeleseaduse loomisega. Vääri on „Võõrsõnade leksikoni“ (1961) kaasautoriks R. Kleisi ja J. Silveti kõrval. Kuuendat ja uuendatud trükki (2000) kaasajastas Vääri 14 000 märksõnaga.
Aastatel 1993–1996 oli Vääri Tartu linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees. Ta oli pikka aega “Mulkide almanaki” toimetaja. Mulkide Seltsi liikmetele jäi Vääri meelde alati süvitsi mineva inimesena, kes seejuures oli alati elujaatav ja sügavalt rahvuslik.
Vääri oli 1999. aastal loodud Eesti Keele Kaitse Ühingu asutajaid, hiljem esimees. “Tema tohutut elujõudu ja töötahet annab imestada. Nii energiliselt ja jõuliselt pole eesti keelt kunagi kaitstud, kui tema seda tegi,” rõhutas Külliki Kask, Eesti Keele Kaitse Ühingust. E.Vääri oli Soome-Ugri Seltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi välisliige.
TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivimuuseum