Press "Enter" to skip to content

Kultuuri ei saa viia ega tuua, saab vaid vahetada…

Kose valla kultuuridelegatsioon külastas 17.-21. septembril Karjalas elavaid eestlasi ja estofiile sh ka Karjala Eesti Seltsi.

Et kõik ausalt ja algusest peale ära rääkida,

…. tuleb teada anda, et Kose ja Karjala kultuurikontaktide algatajaks oli meie valla vapper rännumees Arno Pavel, kes on Karjalas külas käinud juba mitmel korral. Tema viis kaasa ka kingitused vallajuhtidelt ja rahvatantsuõpetaja Leida Tiisilt isiklikult – eesti rahvatantsijad tundsid suurt puudust rahvariietest, mustritest ja vöökirjadest. Nii et võib öelda, et esmalt jõudsid Karjalasse meie kandi rahvariided, siis aga ka juba Kose kandi inimesed.

Sõit sai teoks tänu Karjala seltsi-poolsele projektitaotlusele.

Sisukas ja tihe programm

Meie lahked vastuvõtjad Karjala-Eesti seltsist olid kokku pannud tõeliselt mitmekülgse programmi, mis andis suurepärase ülevaate nii Karjala-Eesti Seltsi Kolle tegemistest, soome-ugri rahvaste elust Karjalas kui ka eestlaste varasematest tegemistest sealkandis.

Viimastest oli ilmselt kõige võimsam kohtumine Miinala karjalaste esindajatega, kes ei jõua ära kiita ja tänada eestlasi, kes eelmise sajandi 80ndatel projekteerijate ja ehitajatega appi tulid ning – võõrustajate sõnul – Miinala küla üles ehitasid.

Esmaseks Karjala kogemuseks oli  eesti selts Kolle juht Elena Rjabikova valmistanud meile hoopis väga looduslähedase elamuse. Nimelt asub meie esimese peatuspaiga, Ahlo lähedal, olulise tähendusega looduslik pühapaik, kus tähendust ja väge kannavad nii puud-põõsad kui ka kivid. Viimastest nii suur ja tugikoolikujuline, kuhu istudes saab muuta oma saatust, kui ka paljud väikesed, millest metsas käinud olid ehitanud väikeseid tornikesi – ikka täitmaks neid soove ja unelmaid, mille puhul vast ainult loodus saabki aidata.

Kohtumised kultuurikandjatega

Lauset „kui hea on tunda, et eestlased ei ole meid unustanud” kuulsime sellel reisil õige mitmeid kordi. Nii Elena Rjabikovalt kui ka väga mitmete kollektiivide esindajatelt, kellega kohtusime. Võõrustajate jaoks oli üks huvitavamaid meie grupiliikmeid kahtlemata rahvatantsuõpetaja Leida Tiis, kelle kogemused ja teadmised nii rahvarõivaste, käsitöö kui ka tantsusammude teemal pakkusid palju huvi. Kohtumisel õpetajate ja noorsootöötatega tekitas aga palju huvi Angela töö – noortekeskus, mis võimaldab kvaliteetset ja tasuta vaba aja veetmist, on sealmaal praegu veel üsna uus teema. Põnevad huviringid ja -keskused, mis meie omaaegseid pioneeride paleesid meenutavad, on aga sealgi täiesti olemas.

Karjala muuseumis oli meil hea võimalus veenduda, kui sarnased on eestlased ja karjalased läbi ajaloo – märkimisväärseid ühisjooni leidub nii viikingiaegsetes aardeleidudes, mõnesaja aasta vanustes tööriistades ja käsitöövõtetes kui ka eelmise sajandi punastes jälgedes.

Lisaks vahetatud muljetele ja meenetele, ohtratele kallistustele ning lubadustele tulevikus kindlasti veel nii Eestis kui ka Karjalas kohtuda sõlmusid ka mitmed kokkulepped edasise kultuurikoostöö teemal.

 

Anne-Mari Alver

Kose Teataja