Press "Enter" to skip to content

Eestlased olid esimest korda Turu Kunstide öös kaasa löömas

Küsimustele vastas Ülle Priks, Küsitles Kirsi Äyräs

Eestlased olid esimest korda Turu Kunstide öös kaasa löömas. Kuidas Augustiöö käsitöölaat vastu võeti?

Kunstide öö on meile, eestlastele, üldse täiesti uus kogemus. On üllatav, et ühel neljapäevase päeva õhtul tulevad kogu linna elanikud koos peredega linna peale jalutama. Ja mitte lihtsalt jalutama, vaid keerlevad mööda linna ringi, et saada osa kõikidest kultuurilistest üritustest.

 Oli raske ehk laadalistele enne selgitada sellest päevast. Alguses arvati, et midagi on reklaamis valesti- ikka reedel on ju laat? Mis mõttes on see ainult üks päev ja see on neljapäev? Palju seal rahvast liigub? Lubasin kõikidele, et seal liigub väga palju rahvast ning selgitasin selle päeva tähtsusest soomlastele (endal ikka süda natuke värises sees- lubadusi tuleb ju täita!). Ja võin rahuloluga öelda, et lubadus sai täidetud mitmekordselt. Rahvast oli mitmeid, mitmeid kordi rohkem kui olin arvanud.Uudistajaid jagus kõikjale ning meie käsitööliste müügilettide ääred olid huvilisi täis. Mõnel pool tekkis lausa järjekord. Päeva lõpus olid kõik üllatunud selle rahva hulga üle.  Nädala sees, neljapäeval ja tõesti palju külastajaid- niisugused kommentaarid jõudsid minuni päeva lõpus. Käsitöölised jäid rahule ja arvasid, et kindlasti tulevad nad taas tagasi kui aga kutsutakse. 

Kunstide öö on midagi erilist, ja seda on Turus korraldatud juba 30 aastat. Kuidas 30 a juubeli atmosfäär oli?

Juba hommikul tööle tulles tundsin kohe, et midagi on väga teistmoodi. Nägin mitmel pool tänavatel oranziks värvitud klavereid ja toole. Klaveri peal oli silt, et tule ja mängi. Nii said möödakäijad lihtsalt istuda, mängida mõne klaveripala ja siis edasi tööle tõtata. Vahel jäi mõni seisma ning kuulatama. Neid klavereid oli linna toodud kokku kuus. Igatahes oli see väga originaalne idee ja tõi kohe juubeli meeleolu.  Kõik rahvas oli väga sõbralik, rahulik, kellelgi ei olnud kuskile kiiret. Oli tõeline pidupäev kogu linna elanikele. Seda on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema. 

Mida eestlased võtsid kaasa laadale? Kuidas Augustiöö üldiselt kujunes?

Laadal ikka laada kaup – villased tooted, linased kleidid, kotikesed, trikotaazist mütsid lastele, natukene ehteid, kootud vaibad ja vaibakudumise materjal, lambanahad, keraamika. On ju raske arvata, milline kaup läheb naaberriigi elanikele kaubaks. Eks see oli esimene kord katsetada Turu linnas laada müüki. Käisin ikka müüjatega päeva jooksul mitu korda rääkimas ja abi pakkumas. Päev oli ju väga pikk ning hoolivus ja tähelepanek on väga vajalik – eriti veel siis kui kõik toimub võõral maal ja võõras keeles. Küsisin nendelt kuulumisi ja vastuseks oli, et on väga tore päev olnud. Müügi ootused olid paljudel suuremad kui tegelikult see oli  aga kõik muu positiivne jäi siiski peale. Laatadel käsitöö müük on nagu üks õnneloos. Ükskord tuled sa tagasi koju kasumiga, ükskord saad kulud tasa aga selle eest palju uusi kontakte ja uusi tellimusi. Kindlasti said laada müüjad kogemuse võrra rikkamaks.

Milline kaup sulle eriti jäi meelde, oli midagi uut ja huvitavat, või rohkem traditsioonilist käsitöökaupa? 

Laadal pakuti tõesti hästi traditsioonilist käsitöökaupa. Ja kui leidub ostjaid, siis ei peagi millegi erilisega silma paistma. Mis alati ja igal pool väga hästi müüb, see on toit. Ja nii oli see ka seekordsel laadal. Müügil oli Eestis väga populaarseks saanud saiakesed. Tuuletaskud, kodukook, šotsnikud, palju sorte rullbiskviite, jne. Järjekord oli selle laua juures kogu päeva. Küll maitsesid ka soomlastele meie saiakesed. Ja muidugi pean kiitma meie Priske Põrsa Kõrtsi kes tuli välja Bonifatiuse Kiusatuste Kambriga. Mis kiusatusega siis tegemist oli? Ikka pannkookidega – soolased ja magusad pannkoogid lausa sulasid suus ja nii küpsetati neid kogu pika päeva lausa kolme panniga. Ja muidugi tahan kiita Priske Põrsa Kõrtsi interjööri. Selle ehitamine kohapeal  võttis aega 5 tundi!!! Aga see oli kõik seda väärt….

Kuidas korraldamise pool läks, kas Soomes laada korraldamine erineb väga palju Eesti omast? Sul ju endal pikk kogemus Eestis?

Olen tegelenud laada korraldamisega 6 aastat Eestis. Vahele on nüüd jäänud sama palju aastaid kuid seda innukamalt ma nüüd taas seda tööd teen. Mul oli au osaleda ESTO 2019 Helsingi korralduskomitees ja minu ülesandeks oli korraldada käsitöölaat Senati väljakul Helsingis. Koostööpartneriks oli Bonifatiuse Gild Viljandis. Tegelesin sellega kaks aastat. Peavalu oli palju, sest nõudmised ja seadused on Eesti omadest päris palju erinevad ja rangemad. Ja mis teeb asja keeruliseks on see kui pean kauplejatele selgitama, selgitama ja veelkord selgitama, miks on just sellised nõudmised ja veel seda, et siin Soomes on seadused täitmiseks! Tullakse kontrollima – heal juhul saad trahvi aga võib ka juhtuda see, et pead omad asjad kokku panema ning lahkuma. Pabistan alati kõikide laadaliste pärast väga palju. Tunnen, et kui midagi on neil valesti, on see minu tegemata töö. Pean aga ütlema seda, et nüüd Soomes laata korraldades on läinud kõik ilusti. Väikesed vead on kohapeal kõrvaldatud ja kauplejatel on sujunud müügipäev ilma viperusteta. 

Korraldajad olid Eesti poolt Bonifatiuse gild Viljandist, Soome poolt Turu Eesti keskus ja Event Company. Kuidas koostöö oli, mida igaüks laada korraldamiseks on teinud?

Korraldajad on kõik väga professionaalsed. Bonifatiuse Gild Viljandist – neil on 10 aastat laadakorralduse kogemust, nende kontaktide lehel on sadu käsitöölisi ja nemad on tuttavad ka müüjatele. Gild aitas valida laadal osalevaid käsitöölisi.  Ühesõnaga kui ütled Bonifatiuse Gild, siis enamus kauplejaid Eestist teavad kellega on tegemist ja kuidas asjad sujuvad nende korraldatud laatadel. Event Company on tuntus kogunud Soome poolel. Väga suurte kogemustega laatade korraldaja Turus ja Tamperes. Event Company oli selle käsitöölaada korraldaja. Minul oli au nendega tutvust teha esimest korda ja oskan öelda ainult kiidusõnu. Väga vastutulelik ja  abivalmis rahvas. Samasugusel arvamusel olid ka meie laadamüüjad. Hommikul kõik sujus väga hästi ja abi oli igal hetkel olemas kui aga oli mingi küsimus või väike probleem. Turu Eesti keskus – no ilma keskuseta poleks me kindlasti saanud osaleda niisugusel üritusel. Eesti keskuse kaudu toimus kirjavahetus Event Companyga, Eesti keskus tegi kõik vajalikud tõlketööd, Eesti keskus reklaamis laata ning laadal osalevaid käsitöölisi nii soomlastele kui ka eestlastele. Eesti keskus on meile, eestlastele Turu linnas, kõige tähtsam koht!!

Kas tohib küsida sinu järgmiste plaanide kohta? Kas Augustiöö toimub ka aastal 2020?

Olen lubanud nüüd endale, et võtan natukeseks ajaks aja maha ning pühendan ennast õpingutele. Nimelt olen õppimas enda jaoks uut eriala – pehme mööbli restaureerimist. Samas käin kooli kõrvalt ka  Monitori Infopunktis tööl, kus nõustan eestlasi. Mis aga juhtub aastal 2020? Raske on loomulikult öelda ei kui tuleb uus pakkumine korraldada laata. Niisuguse meeskonnaga on ainult rõõm teha koostööd ja tundub, et mulle meeldivad igasugused väljakutsed…

Sündmuse täielik galerii: