22. dets. 2024

Äratamisest ärkamiseni – Jannseni roll ajakirjanikuna ja tema järjekindlus vana ja uue kirjaviisi poleemikas 19. sajandil

5. juunil 2017 tähistas Koidula muuseum koos Eesti Keele Kaitse Ühinguga pideva eestikeelse ajakirjanduse algust – 160 aastat tagasi, 5. juunil 1857 hakkas ilmuma Pärnu Postimees. Koidula muuseum koos Eesti Keele Kaitse Ühinguga tegi piduliku sündmuse puhul ettekandekoosoleku muuseumi ruumides Pärnus, Jannseni 37.

Reet Vääri, Eesti Keele Kaitse Ühingu juhataja, pidas ettekande “Äratamisest ärkamiseni – Jannseni roll ajakirjanikuna ja tema järjekindlus vana ja uue kirjaviisi poleemikas 19. sajandil”.


5. juunil 160 aastat tagasi juhtus omamoodi ime. Leidis aset sündmus, mida eesti kultuuriloos kuidagi alahinnata ei saa: Pärnu Postimehe ilmumahakkamisega 5. juunil 1857 algas eesti elus uus aeg. Seda võib nimetada ajaks äratamisest ärkamiseni. Johann Voldemar Jannseni roll selles on märkimisväärne, sest Pärnu Postimees tähistab ühtlasi pideva eestikeelse ajakirjanduse algust, kinnitumist rahva lugemisvarasse. Tõsi küll, ametlik teadeteleht Liivimaa jaoks ilmus pidevalt juba 30 aastat varem 1824. aastast alates. See oli Tartus ilmunud Talurahva Kuulutaja (1824-1889), milles ametliku sisu kõrval oli ka üht-teist muudki, kuid üldloetavaks ajaleheks seda pidada ei saa.

Pärnu Postimees ei sündinud tühjalt kohalt ja pöördugem nüüd sellesse aega.

Kokkupuuteid ajakirjandusega oli Johann Voldemar Jannsenil (16.05.1819 –13.07.1890) juba päris noores eas. Nimetagem siinkohal vaid üht – Jannseni kirjutatud jätkuväljaannet Sõnumitooja (Sannumetoja, alapealkirjaga Uut ja Wanna Marahwa römuks ja öppetusseks), mida Tartus ajavahemikus 1848–1860 ilmus ebaregulaarselt seitse annet („trükkitud Laakmanni kirjadega”), kokku poolteist tuhat lehekülge lugemist.

Pigem oli tegu kirjandus- kui ajakirjandusväljaandega. Sõnumitoojat võiks nimetada populaarseks kirjandusalmanahhiks, kus peale muganduste ilmus Jannseni algupärandeid. Tema teadaoleva 224 proosateose seas on ülekaalus külajutud ja jutustused ajaloolistest isikutest, rohkesti on laiendatud anekdoote. Nende esmailmumiskohtadeks olidki Sõnumitooja ja Pärnus väljaantav Maarahva Kalender (Marahwa Kalender). Ilmunud kalendrisarjad täitsid ajakirjandusperioodika lünki ja neid võiksime panna üldnimetuse alla sündmusinformatsioon.

Unistus – oma ajaleht – kolmas katse

1851. aastal tuli köster-kooliõpetaja Johann Voldemar Jannsen perega Vändrast Pärnusse rahvakooliõpetajaks, kaasas 7aastane ilusate eesnimedega tütar Lidia Emilie Florentine Jannsen, hilisem poetess Lydia Koidula.

Jannsen tegi siin Pärnus oma kolmanda katse saada tsaarivõimudelt ajalehe väljaandmisluba. Varasemad katsed olid ebaõnnestunud. Ebaedu oli teinud Jannseni ettevaatlikuks – uut taotlust ei esitanud ta mitte enda nimel, vaid tema palvel tegid seda kaks trükkalit, F. W. Borm Pärnus ja Heinrich Laakmann Tartus. Toimetajatena olid vastavalt ette nähtud pastorid E. W. Schultz ja A. H. Willigerode.

19. sajandi keskel Vene tsaaririiki tabanud vapustuste järel sai troonile uus isevalitseja, keiser Aleksander II, kes oli sunnitud muutunud poliitiliste olude tõttu ellu viima (ajutist) leebemat sisepoliitikat, ja seetõttu osutus olukord mõnevõrra soodsamaks ka ajalehtede asutamisel. Pealegi olid lätlased saanud juba loa uue ajalehe väljaandmiseks. Tark Jannsen oli sellele avalduses vihjanud.

Nii juhtuski see, mida keegi ei julgenud loota: 1856. aasta lõpul saabus tsaarivõimudelt jaatav otsus mõlemale avaldusele. Jannsen ütles Laakmannile Tartus ära ja valis Pärnu, kus hakkas tegema ettevalmistusi ajalehe väljaandmiseks. Otsustati, et mõlemad lehed hakkavad ilmuma ühel ja samal ajal järgmise aasta keskel. Tegelikult jõudis Jannsen ette, Pärnu Postimees (Perno Postimees ehk Näddalileht) hakkas varem ilmuma, lehe esimene number nägi Pärnus ilmavalgust 5. (17.) juunil 1857.

Pidev eestikeelne ajakirjandus

Kes meist ei teaks ajalehe esimese numbri alguspöördumise „Postimehhe esimene terretamine” tervitusvärssi „Terre, armas Eesti rahwas!”!

„Tere, armas eesti rahvas” kuulutas sümboolselt rahvusliku ärkamisaja algust.

Jannsen pöördus rõhutatult eestlaste (mitte lihtsalt maarahva) poole, süvendades nii rahvustunnet ja virgutades rahvuslikku teadvust. Jannsen hoidis rahvusküsimust kesksel kohal, tähtsustades seejuures eriti sisukama ja parema hariduse vajadust. Häbeneda tuleb rumalust, aga mitte iialgi oma päritolu ja emakeelt.

„Lasigem agga sedda rummalust enneste ja omma laste külest mahha, et meie ennast omma k e l e ja s u g g u pärrast ei häbbene, nago se mitmel veel laidowäärt weaks on /–/ Häbbenegem ennast allati, kui rummalad olleme, agga ei ial mitte sepärrast, et eestlased olleme. Ennam ei wõi ükski olla kui innimenne ja innimenne on eestlane ka …” (PPm 1859:13)

Rahvasuhu on läinud Pärnu Postimehe esimeses aastakäigus avaldatud „Postimehe reisilaul”, kus 31 vemmalvärsisalmis käiakse läbi kogu maailm, iseloomustatakse eri maid, olusid ja valitsejaidki, meenutatakse tähtsamaid sündmusi. Jannsen suhtus lugupidavalt inimestesse, ka valitsejatesse, kuid üldtuttav on see, et tema pideva halvakspanu pälvisid Türgi sultan ja paavst, üldse katoliiklikud maad, kus tema kui luterlase veendumust mööda oli palju kergemeelsust ja kõlvatust. Kirjutaja ütleb otse välja oma suhtumise.

Pärnu Postimehe juturubriigiga pani Jannsen aluse ilukirjanduse avaldamise traditsioonile eestikeelses ajakirjanduses. PPm oli põhiilmelt rahvavalgustuslik väljaanne. Tagasihoidlikult ja piiratud võimalustega alustanud ajaleht omandas Jannseni oskusliku tegevuse tulemusena paari aastaga ülemaalise populaarsuse. Leht ilmus kvartkaustas, kaheksaleheküljelisena kahel veerul. Maakihelkondadest oli leht populaarseim Pärnu-, Viljandi-, Võru- ja Tartumaal. Pärnu Postimees oli esimene ajaleht, mis avas kirjavastuste rubriigi. See tähendab, et ajaleht oli saamas igapäevaelu osaks, oli sündinud püsiv lugemistraditsioon, oli kujunemas sotsiaalselt aktiivne lugeja, kellel oli kasvav infovajadus ning osalemistarve ühiskonnaelus ja seda kajastavas ajakirjanduses.

Pärnu Postimees esindab nn personaalset ajakirjandust.

Tõsi küll, rahva lugemisvarana oli tol ajal väga oluline osa kalenderperioodikal. 19. sajandi teisel poolel tuleb kalendreid üha juurde, neid andsid välja traditsioonipäraselt trükkalid, aga ka raamatukaupmehed jt.

Kalendrite tiraažid olid üsna suured, mis näitab nende lugemistraditsioonil põhinevat populaarsust. Näiteks ulatusid jõukamate äriettevõtete reklaamkalendrite tiraažid 30 000 – 50 000ni. Jannseni Pärnu Postimehe tellijate arv oli lehe enda andmeil 1862. aastal 2262 (lugejaid oli muidugi mitu korda rohkem, sest maal telliti lehte tihti mitme pere peale kokku). Pärnu Postimees kerkis tõsiseltvõetavaks konkurendiks kalendritele.

Tartu vaim

Tartus ilmuma hakkava Eesti Postimehe (Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahwale) esimene number kannab kuupäeva 1. jaanuar 1864.
Pärnu Postimehe edust innustatuna otsustas Jannsen loobuda koolmeistriametist ja pühenduda ainult ajakirjanikutööle. Ta siirdus perega Tartusse, kus uskus leidvat rohkem lugejaid ja kaastöölisi kui Tallinnas, kus ta ka oli maad kuulamas käinud.

Pärast Jannseni lahkumist Pärnust Tartusse 1863.a lõpul, kaasas 20aastane kirjaneitsi Koidula, toimetas Pärnus lehte edasi Caspar Franz Lorenzsonn. PPm muutus vaid vähese levikuga tähtsusetuks leheks. Esimene müüt, et Jannsen võttis lehe Tartusse kaasa, ei pea paika. Leht jäi edasi Pärnusse ilmuma. Jannsen asutas Tartus uue lehe, milleks sai Eesti Postimees.

Jannsen jätkas nendesamade probleemide ja ainevaldkondade käsitlemist, millega alustas Pärnu Postimehes. Jätkus tema tasa ja targu liin, et kenasti läbi saada ülemate, “roakatsujate” (tsensorid) ja teistegagi.

Eesti Postimehe lisalehtedest olulisemaks oli ilukirjanduslikku materjali pakkuv Eesti Postimehe jututuba (Eesti Postimehhe juttotubba), mida toimetas väljaandja tütar Lydia, selle ajastu tippluuletaja Koidula. Samuti lisaleht Eesti Postimehe Missioonileht ehk Sõnumid paganatest, ka Eesti Postimehe Muusika lisaleht, samuti Eesti Põllumees.

Eesti Postimees käsitles maa ja valla omavalitsustega seotud probleeme, taunis väljarändamist, avaldas tehnika- (raudtee, aurulaev jm) ja välisuudiseid, sõnumeid seltsielust, laulupeost jm. Tähtsal kohal oli koolide ja laiemalt haridusega seotud temaatika.

Poleemika(võitlus) vana ja uue kirjaviisi vahel

Tänapäeval hakkame unustama, et eesti keel on vabanenud saksa keele kammitsaist, üle elanud vene keele mõjud ja nüüd kipume liiga kergesti alluma inglise keele pealetungile. Suure õhinaga tormatakse omaks võtma kõike võõrast, mis väljastpoolt tuleb. Kui meil praegu on õnn kasutada eesti kirjakeelt, siis on see aastakümnete ja -sadade arengu tulemus. Tänaste keelekasutajate ülim mõte võiks olla nagu Jannsenilgi – eesti keele ja kultuuri au sees hoidmine: „ On kegi lammas, siis on Saksa lammas nisamma lammas kui Eesti lammas.” (PPm 1860:33)

Jannseni eelkäijatest nimetagem siinkohal Otto Wilhelm Masingut (1763–1832) ja Eduard Ahrensit (1803–1863). 2016. aastal täitus 200 aastat sellest, kui Äksi koguduse pastor ja kirjamees Masing kirjutas 1816. aastal ilmunud saksakeelses raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche” ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele”, et eesti tähestikus on puudu õ-hääliku märkimiseks sobiv tähemärk. Selle lõplik keelde juurdumine võttis aastakümneid aega.

Vana ja uue kirjaviisi võitluses on oluline koht Eduard Ahrensil ja tema 1843. aastal ilmunud grammatikal „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes” (2. trükk koos lauseõpetusega 1853). Ahrens on tänapäevase eesti ortograafia looja ning oma aja kohta hea eesti keele grammatika autor. Uuesti kerkib soome kirjaviisi eeskuju esile just seoses Ahrensi keeleõpetusega. Ahrens tegi ettepaneku vanalt kirjaviisilt üle minna eesti keele hääldusega paremini sobivale soomepärasele kirjaviisile, grammatika 2. trüki keelenäited on juba uues kirjaviisis. Ahrens ise pole eestikeelseid töid avaldanud, tema uut kirjaviisi hakkasid kasutama teised, nagu Kreutzwald, Hurt, Jakobson, Jannsen jt.

Oma grammatikas pühendas Ahrens mitu lehekülge selgitustele, millal l-häälik on olemuselt lühike (ello), millal teda hääldatakse astmevahelduslikes sõnades lühidalt (halg: hallo), millal kahekordne l-häälik on olemuselt pikk (möllama), astmevahelduse tõttu (kuld: kulla), käänamise tõttu (hell: hella) jne. Need reeglid, mida tuli tarvitada rõhumärgi vältimiseks, olid aga nii keerukad, et need teda ei rahuldanud. Et Ahrens oli tuttav soome keelega ja kirjaviisiga ning võrrelnud eesti ja soome sõnavara, siis mis on loomulikum kui see, et ta neid keeli kõrvutades nende kirjaviisigi püüdis sarnastada. Ahrens andis varasemate grammatikatega võrreldes palju täpsema astmevahelduse ja eesti lauseõpetuse käsitluse.

Poleemika, mida võib võitluseks nimetada, toimus vana ja uue kirjaviisi vahel tõusude ja mõõnadega ning hoogustus 19. sajandi keskel, kui sellest said omamoodi suurmeeste sulesõjad.

Jannseni huvi ja tegevus Tartu-perioodil suundus mitmesse harusse: ta jagas end ajalehe, laulupeo, muusika, kirjanduse, teatri, eestluse, rahvusliku liikumise jm vahel. Esile oli kerkinud noor võistleja Carl Robert Jakobson oma 1878. aastal Viljandis ilmuma hakkava Sakalaga, mis kuni 1882. aastani oli tema toimetatud.

„ Suur sulesõda” Jakobsoni ja Jannseni vahel algas Jakobsoni kaastööga Eesti Postimehes 1865. aasta lõpul ja kestis 1871. aastani, mil Jannsen sulges Jakobsonile Eesti Postimehe veerud. Jakobson kritiseeris teravalt pastoreid, kaasa arvatud Jannsenit.

Äge poleemika uue kirjaviisi ümber arenes Jakobsoni dialoogivormis pala „ Koolmeister ja koliwannem” ilmumisega 1867. aastal (EPm 1867:9). Jannsen ise ei olnud põhimõtteliselt uuenduse vastu, tema esialgne hoiak uue kirjaviisi suhtes oli pigem äraootav. Ta pidas õigeks rahulikku, selgitustega üleminekut, esmalt tuleb rahvast harida tuttava ja omaks olnud keele abil ja alles seejärel minna uuendustele üle: „Tõssi on ka, et ue kirjutusse wisi wasto senni kaua seistakse, kui temmast weel arro ei sada ja wanna kidetakse, senni kui temma wiggadussi weel ei tunta. Sedda patto olleme isse ka teinud, mis jubba mõnda aega kahhetseme. Sellegipärrast jääb s e i t u n g ning peab sennikaua wanna kirjawisi jure jäma, kunni rahwas laiema õppetusse läbbi laiemat märko sanud ja isse parremat hakkawad nõudma.. . . Wanna kirjawiis on tõeste wõerast jurest kaswanud, kegi ei kirjuta kuida ta loeb, egga loe kuida kirjutab, waid kuida h a r j u n d on. Ue kirjawisi ainus wigga on temma u u s u s, mis rahwal alles wõeras ja h a r j u m a t t a on, mud middagi.” (EPm 1866:42).

Jannsen jätkab: „Кo l i d e s t agga peaks meie arwates se õige jure peale istutaminne wäljatullema, ja tulleb ka ommal aeal, ehk kül nüüd weel mõnned wastopannewad. Igga asjal on omma selgumisse aega tarwis, nenda ka meie armsa Eestirahwa mõistussel” (EPm 1866:42).

Lehes avaldati mitmeid sõnumeid, et rahva seas kasvab poolehoid uuele kirjaviisile. Paistust kirjutas J. Adamson, kuidas seal kohtumehed, vallavanemad ja koolmeistrid on juba otsustanud uue kirjaviisi tarvitusele võtta. Uue kirjaviisi vajalikkust põhjendati ajalehes ka edaspidi (EPm 1869:33). Kreutzwald oli samuti innukas uue kirjaviisi pooldaja. Aeg oli edasi läinud. Lugejaskonna üldine haritus oli mõnevõrra tõusnud, ajalehelt osati juba midagi nõuda.
Jälgides 1866.—1869. a poleemilisi kirjutisi, võib neis märgata teatavat erinevust, võrreldes varasema poleemikaga. Näib, et nüüd on uue kirjaviisi olemus kõigile niivõrd tuttav, et seda enam selgitada ei tarvitse. Seepärast esineb ainult üksikutes kirjutistes veel ühe või teise kirjaviisi keeleliste paremuste või puuduste selgitamist.

Uue kirjaviisi pooldajad lähtusid eeldusest, et uus kirjaviis on parem, ja parem mitte niivõrd sellepärast, et ta võimaldab paremini kõnet kirjas märkida, vaid sellepärast, et ta on „ meie loomulik kirjaviis, võiks isegi öelda – rahvuslik kirjaviis, „õige eestlane” kirjutab uues kirjaviisis, sest see ei ole saksapärane, see ei meenuta orjaaja kütkeid, see on valguse ja koidu kirjaviis. Seda kirjaviisi tarvitavad meie hõimud soomlased, tarvitagem seda ka meie!” (Kask 1946:lk 85)

Olukord 1870. aasta järel näis olevat juba küps uue kirjaviisi võidulepääsemiseks. Oli vaja ainult mingit välist ja tugevat tõuget, mis oleks soodustanud uue kirjaviisi ulatuslikumat ja kiiremat levimist. Seesugune oodatud tõuge tuli Eesti Kirjameeste Seltsilt. President Jakob Hurt jt otsustasid pärast arutlusi, et näiteks pikki vokaale kirjutada kahe tähega (maa, mitte ma), soome keele eeskujul kasutada ea asemel ää (pää, päästma), kirjutada h sõna algul (hirm, häbi) ja veel mitmeid teisi uue kirjaviisi vorme. Uue kirjaviisi tarvitamises pole artikleis täielikku ühtlust: tarvitatakse nii Jakobsoni (võttame, üttelnud) kui ka Hurda (või Ahrensi) ortograafiat (õpetada, äraütelnud).

Ebaühtlus kirjaviisi alal näib süvenevat. „Postimehe” 31. numbris peab toimetus kurtma: „Mis auustud kirjasaatja Eesti k i r j a k e e l e ja tema p õ h j u s e üle kaebab, on terve tõsi. Selle poolest on asi veel väga puudulik ja segane. Nii mittu kogudust, nii mittu keelt ja kirjaviisi, ja igamees arvab omal õiguse olevad ja teisi eksivad. Nõnda ei või ega pea se jo mitte igavaste jääma, vaid Eesti-rahval, rääkigu igamees oma kodopaikus kuida ja mil viisil ta iial harjunud on, peab ka oma k i r j a k e e l ollema, mis teda ühendab ja igast ühest mõistetud ja pruugitud saab.” (EPm 1872:31) Esialgne vastuseis rauges ajapikku, ebaühtlus taandus ja tasanes, uus kirjaviisis juurdus.

Poleemika oli uus žurnalistlik vorm eesti ajakirjanduse ajaloos. Kindlasti oli see ulatuslik poleemika otsustavaks tõukeks, mis mõjutas Jannsenit sulgema oma leht Jakobsonile 1871 algul. Tuletagem meelde, et Jakobson oli tuntust kogunud oma isamaakõnedega Tartus Vanemuise seltsis (1868 ja 1870). Teravalt ilmnes nende erimeelsus usuküsimustes (Jakobsoni hernhuutlikud ja Jannseni luterlikud vaated), suhtumises rüütelkonda jm.

Võitlus uue kirjaviisi pärast oli võitlus minevikuga, mineviku harjumustega ja silmaringi piiratusega. Väga oluline muutus oli üleminek uuele kirjaviisile 1879. aastal. Kirikukirjanduses säilis vana kirjaviis kauem (piibel uues kirjaviisis 1889).

“Suur sulesõda” oli sisuliselt samm moodsa demokraatliku ajakirjanduse, keelekasutuse ja mõttelaadi poole.

Käremeelne Jakobson ja erudeeritud Jannsen ning Jakob Hurt kujunesid rahvusliku liikumise keskseteks figuurideks. Rahvuslik liikumine oma ettevõtmiste, vastuolude ja lõhenemisega leidis kajastamist nii Jannseni kui Jakobsoni lehes. J. Hurda mõte – kuigi me ei või saada suureks arvult, võime saada suureks vaimult – sobib iseloomustama üht põhilist ülesannet, mida Johann Voldemar Jannsen pidas oma tegevuses ülimaks.

Objektiivne esitluslaad

Eesti Postimees liikus Jannseni toimetamisel objektiivse esitluslaadi suunas. Enam polnud vajadust mina-sina vahekorra järele lehes, otsepöördumisi uudiste ja sõnumite edastamisel. Kaastööliste hulgas oli haritud inimesi, nagu F. R. Kreutzwald, J. Adamson, J. Hurt jt, kaastöö sisuline ja vormiline tase oli tuntavalt tõusnud. Üleminek uuele vahendusstiilile oli põhiliselt toimunud paari aastakümne jooksul, üleminek uuele kirjaviisile tähistas olulist sammu eesti keele arengus.

Jannseni ideoloogilises programmis oli kesksel kohal eestlaste kui rahvuse eneseteadvuse kujundamine. Ta lähtus rahvaste ja rasside võrdsusest humanismiidee ning kristliku demokraatia alusel. Jannseni maailmavaate püsikomponent religioossus peegeldus läbivalt ta ajakirjanduslikus ja kirjanduslikus töös.

Kokkuvõtteks

Jannsenit võib eriti esile tõsta Pärnu Postimehe (1857–1863) ja Eesti Postimehe toimetajana (1864–1880), esimese eesti kutselise ajakirjanikuna, uue kirjaviisi juurutajana, tõusva eesti intelligentsi tähtkujuna, rahvusliku liikumise vaoshoitud suuna esindajana, kelle eestvõttel pandi käima rida märkimisväärseid üritusi: uue suure nihkena Eestis oli seltsielu tekkimine, tema algatusel loodi laulu- ja mänguseltsid Vanemuine Tartus, Estonia Tallinnas, toimus esimene üldlaulupidu jt.

Väga mõjukaiks kujunesid 19. sajandi seitsmekümnendail kaks ülemaalist organisatsiooni, Eesti kirjameeste selts ja eestikeelse kõrgemat tüüpi rahvakooli, Aleksandrikooli rajamiseks loodud peakomitee. Tartus sündis eesti rahvuslik teater ja toimus esimene üldlaulupidu 1869. Jannsen oli ettevõtmiste vaimne isa, innustaja ja suunaja. Ta püüdis lehes kõike kajastada ikka oma vaoshoitud ja teadmisi rõhutava hoiakuga, jätkates rahvavalgustuslikku joont, pakkudes harivat lugemist, toetades haritumat ja kristlikult moraalsemat elu, aga ega see nii kerge olnudki.

Jannseni ja lehe osa oli rahvusliku liikumise ajal, eriti esimese üldlaulupeo ettevalmistamisel, märkimisväärne. Jannsen oli hea rahvakeele tundja, eesti koorilaulu edendaja, tõlkelaenulise jutu- ja luuleloomingu, vähenõudlike naljamängude ning Eesti hümni „ Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” teksti looja. Teda võib õigustatult pidada eesti rahvuse vaimseks isaks, keda ajakirjanikuna kutsuti hellitavalt Postipapaks. Jannseni juurikas (nagu Margit Kilumets ja Neeme Korv 5. juunil 2017 Vikerraadios sõbralikult nimetasid) on sügavalt juurdunud ja kinnitunud Eestimaa mulda.

Äratamisest oli saanud ärkamine ja seejärel venestusaja mõõna- ja kriisiaastad.

Suurtegijate lahkumine areenilt lõpetas ühe lehekülje eesti kultuuriloos: Jannseni ränk halvatus 1880. aastal viis ta avalikust elust eemale; 43aastase Koidula surm 1886; 41aastase Jakobsoni surm 1882; Friedrich Reinhold Kreutzwaldi surm 1882 ja Hurda siirdumine 1880. aastal Peterburi eesti Jaani koguduse pastoriks märkisid sisuliselt rahvusliku liikumise lõppu algaval venestusperioodil. Toimunu kajastab seda, et äratamisest oldi jõutud ärkamisele, millele järgnesid venestusaja mõõna- ja kriisiaastad.

Järellauseks seda, et olen ise esivanemate kaudu Jannseni suguvõsast pärit, minu ema Liidia Jensen-Pärtel on sündinud Vändras ja maetud Vändra kalmistule Jensenite hauaplatsile.

Jannsenite perekonnapilt 1860-ndate keskelt.
Istuvad: (vasakult) Lydia Koidula, Johann Voldemar, Emilie, Eugenie;
seisavad: (vasakult) Eugen, Julius, Leopold, Harry.
P. Bartbbi foto. Foto pärineb Jannseni päevikust “Diarium”.

Kasutatud allikaid

Eduard Ahrens. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes, Tallinn 1843; 2. trükk koos lauseõpetusega 1853.
Diarium. Johann Voldemar Jannseni päevik. Das Pernauer Tagebuch von Johann Woldemar Jannsen. Pärnu Muuseum, Pärnu 2001.
Johann Voldemar Jannsen (1819–1890). Voldik. Koostaja: Vanemuise Selts 2009.
Arnold Kask. Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel. Eesti NSV Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised. Filoloogilised teadused 2. Tartu 1946.
Juhan Peegel, Krista Aru, Sergei Issakov, Ea Jansen, Epp Lauk. Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust (XVII sajandist XX sajandini). Tartu, Tallinn 1994.
Reet Vääri. Johann Voldemar Jannsen ajakirjanikuna. Pärnu Postimees, 16.05.2009.
Reet Vääri. Ime 160 aastat tagasi. Pärnu Postimees, 06.06.2017.