K. A. Hermann 170!
Täna algusega kell 18.00 toimub Tartus Uue- Jaani kalmistul K. A. Hermanni kalmul kõnekoosolek, kus osalevad EKSÜ esindajad, EÜS, Vanemuise Selts, Tartu LV esindajad.
Jaan Tõnissoni Selts mälestab Karl August Hermannit (1851 – 1909) tema 170. sünniaastapäeval. Hermanni tahtmine ja püüd harida eesti keelt, kirjandust ja muusikaelu oli raugematu. Ta pühendas sellele püüdele terve oma elu.
Ta juhatas “Vanemuise” laulukoori (1873 -1877 ja 1881- 1884), oli üks II üldlaulupeo (1879) ja mitmete järgnenud laulupidude juhtidest. Eriti südamel oli tal koorilaulu edendamine. Juba 1875. aastal oli ilmunud Hermanni koostatud «Koori ja Kooli Kannel» I anne, 1877. aastal meeskoorilaulude kogu «Kodumaa Laulja. Vaimulikud ja ilmalikud nelja häälega laulud meestekoorile».1882. aastal järgnes veel “Koori ja Kooli Kannel” II anne ja 1884.aastal III anne “Laulu Kaja”. Need kogumikud olid mõeldud «kõigile lauluarmastajatele, iseäranis aga Eesti kihelkonna- ja külakoolidele».
Mitmekülgset muusikaelu edendamist jätkas Hermann 1885. aastast asutatud kuukirjas „Laulu ja mängu- leht”. Ajakiri jagas õpetust nooditundmises, tutvustas nimekaid heliloojaid, tõi andmeid muusikaelu kohta meil ja mujal maailmas, kutsus üles arendama koorilaulu ja koguma rahvaviise. Ajakirja teine pool sisaldas noodimaterjali, peamiselt koorilaule. „Laulu ja mängu- lehe” noodilisas ilmus 13 aasta jooksul umbes 800 väga erineva tasemega muusikapala.
Hermann andis parima endast ka eesti keele ja kirjanduse heaks. Ta kirjutas eesti kirjanduse ajaloo (532-leheküljeline «Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani» ilmus aastal 1898 ja Hermann trükkis raamatut 500 tükki oma kulul (1000 rubla)). Ta kirjutas eesti keele grammatika (1884), vene keele õpiku (1889) ja eesti-vene sõnaraamatu (1896). Hermann oli eesti keel arendamisest ja keelekorraldusest huvitatud kirglikult ja tõsimeelselt mitte ainult seepärast, et ta oli aastast 1889 kuni oma surmani Tartu Ülikooli eesti keele lektor, vaid eelkõige seetõttu, et ta armastas eesti keelt.
1884. aastal hakkas Hermann koostama ja andis lõpuks 1900. aastal oma rahaga välja I köite eestikeelsest entsüklopeediast «Eesti Üleüldine teaduseraamat ehk Encyklopädia konversationi-lexikon». Ta oli kindlalt veendunud, et rahval peab olema omakeelne «teaduse magasiait» ning et rahvas on sellise olulise raamatu ilmumiseks valmis. Aastatel 1900 – 1904 ilmusid leksikoni nime all A-tähega algavad sõnad. Siis sai Hermnannil raha otsa ja haigus röövis tööjõu. Kuid siiski andis ta 1906. aastal välja veel ühe vihu B tähega algavate sõnade selgitusi.
1885. aasta lõpus ostis Karl August Hermann Pärnus kängu jäänud ja kokku kuivanud ajalehe „Perno Postimees” ja hakkas seda 1886. aastast Tartus välja andma ajalehena „Postimees”. Oma ajalehega „Postimees” muutis Hermann otsustavalt ja tagasipöördumatult eesti ajakirjanduselu ning ühes sellega kogu kujunevat avalikkust: „Postimees” lõpetas seni kestnud nädalalehtede valitsusaja, sest 1887. aastal hakkas Hermanni „Postimees” ühe korra asemel ilmuma kolm korda nädalas. 2. augustil 1891 hakkas aga „Postimees” Tartus ilmuma juba iga päev, välja arvatud pühapäevad ja riigipühad.
Päevalehe tuleku mõju oma kaasajale ja tulevastele põlvedele tunnetas ja rõhutas ka Hermann ise, kinnitades, et päevaleht oli samm kultuurrahvaks saamisel, sest tänu päevalehele hakkab kõik, mis maailmas toimub, jõudma igapäevaselt ka eestlasteni.
Me kummardame Hermanni elutöö ees. Ta ehitas üles eesti kultuurielu. Ja mis veelgi olulisem: „ Hermanni püüd oli puhas, tema süda soe, tema sihid aatelised,” nagu kirjutas ajaleht „Postimees” 1909 jaanuaris, kui Hermann saadeti rahva austusavalduste saatel puhkama Tartu Jaani kalmistule.
Krista Aru
Jaan Tõnissoni Seltsi juhatuse esimees
