Tänavune aastapäevaetendus oli igav ühepajatoit

Tänavust vabariigi aastapäeva etendust ei saa kuidagi kontsertlavastuseks nimetada. See oli pigem  lihtsalt laval edasi-tagasi sebimine või siis hoopis staatiline seisak. Eakas naine lapsega seisis lihtsalt laval ja põrnitses. Vahepeal jõudsin köögist kohvi tuua –  ja nad olid ikka veel seal liikumatult edasi. Vaatepilti eaka naise ja lapsega võib kohata iga päev nii tänaval kui ka kaupluses. Selleks ei pea neid Estoniasse lavale seisma panema. Klõps teisele kanalile.

Lavastuses esitatud küsimused kõlasid õõnsalt ja pateetiliselt. Heili Sibrits nendib Postimehe artiklis (PM, 25.02.22), et sooviti anda vaatajatele ühtehoidmise tunnet ja usku. Eks kultuurikriitikud peagi andma kiitvaid hinnanguid, et õigustada ettevõtmisele kulutatud aega ja raha.

Lavastuse must taust üksikute lumehelvestega peaks vist optimismi sisendama, kuid oli igav. Videopilte loodusest, inimestest, kõikvõimalikest objektidest ja olukordadest saab tänapäeval vaadata lõpmata palju igast meediumist. Kas vabariigi aastapäeva õhtu on selleks just parim aeg, kahtlen. Mulle igatahes mitte. Õnneks oli ETV2-s samal ajal  kordussaade Heinz Valgust. Huvitavast inimesest väga sisukas saade.

Kui oli midagi, mis lavastust võiks päästa, siis olid need Jassi Zahharov, Liisi Koikson ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Reet Vääri,

Eesti Keele Kaitse Ühingu juhataja