13. juuni 2024

Vihakõne keelustamise plaan sillutab huumorile tee sotsialistlikusse realismi

Kas mäletate, milline nägi välja sotsialistliku realismi aegne naljaajakiri Pikker? Vanemad aborigeenid vast ikka mäletavad nagu oli kombeks öelda Vahur Kersnal. Nalja lubati teha vaid santehnikute, praagimeistrite, alkohoolikute, kirikutegelaste ja loomulikult rahvusvahelise imperialismi kohta, ülejäänud teemad olid tabud ja äärmuslikel juhtudel järgnesid hooletutele naljatajatele sanktsioonid.

Siinkohal oleks paslik meenutada tuntud karikaturisti Heiki Ernitsa karikatuuri „Uljanovite pere“, mis kujutas pereisa, kellele oli kvaliteedimärk peale kleebitud ja mistõttu Ernits kutsuti tagasi Moskvast Üleliidulistelt Kõrgematelt Režiikursustelt, või siis kuulsaimat Priit Pärna karikatuuri „Sitta kah!“, mille avaldamise tagajärjel kaotas oma ametikoha ajalehe „Sirp ja Vasar“ toimetaja.
Jälgides nüüd ühiskonnas aina rohkem räägitavast vihakõne keelustamisest, võib aimata, mis peatselt juhtub huumoriga igas selle väljendusvormis. Sots Andres Anvelt on kirjutanud: “Paigas peavad olema selged piirid, kus normaalne ja konstruktiivne kriitika poliitikute ja poliitika või sotsiaalsete olude aadressil kandub üle ühiskonda ohustavaks tegevuseks. Vihakõnelejad peavad ennast pahatihti “paremaks ja kõrgemaks inimtüübiks,” kel olevat justkui õigus otsustada, millistele tingimustele peab vastama “õige inimene” ja anda juhtnööre, kuidas suhtuda erinevatesse inimestesse.“
Olgu siin välja toodud ka põhilised karistusseadustikku planeeritud “vihakõne” muudatused: “Samuti kitsendatakse inimeste õigusi nalja teha. Vastavalt üldistele reeglitele ei kuulu karistamisele üleskutse, mis mõistliku inimese poolt tõlgendatakse kui mõttetus, teadlik nali, iroonia või satiir kui loominguline võte või loomingulise eneseväljenduse akt. Siiski on sellel üldisel reeglil erandid. Politsei ja kohus peavad igal eraldi juhtumil otsustama, kas on ületatud tavapärased kaasaegse Euroopa demokraatliku ühiskonna taluvuse piirid avaliku arvamuse väljendamise suhtes kellegi jaoks eriti teravas ja isegi ebameeldivas vormis,» kirjutatakse seletuskirjas.
Nii me jõuamegi selleni, et nendel teemadel nalja enam teha ei tohi. Arvate, et absurd? Aga ei ole! Näiteks ei võtnud tolerantsiteemalise karikatuurikonkursi korraldajad Norras vastu karikaturist Priit Koppeli pilti, mis kujutas lapsega neegriema osutamas liiklusmärgile 173a «Lapsed», mis hoiatab lähenemisest teelõigule, kus sageli võivad teele tulla lapsed. Kogu nali oli selles, et liiklusmärgil on kujutatud mustad figuurid, millele osutavad nüüd poliitkorrektselt nimetatavad mustad.
Miks siis ikka oli sotsialistlik realism? Selle ülesanne oli teenida revolutsiooni ning populariseerida sotsialismi ehitamist. Sotsialistlik realism oli ka poliitilise kultuuri meetod, millega tegelemist reguleeriti vastavalt võimude soovidele. Nõukogude ajal sündinud sotsialistlik realism tekkis samaaegset Natsi-Saksamaa tõusuga 1930-ndate alguses. Mõned teadlased on leidnud sarnasusi natside ja kommunistide kunstist.
Tänapäevased tendentsid näitavad, et nalja võib teha aina vähemate objektide üle ehk siis solvumine on ääretult kerge tulema. Moodsa stand up’i põhjal võib öelda, et nalja tehakse tihtipeale vaid oma peenise üle ja ümber ning on soovitav, et seda teeb keskealine mees, kes kaldub kiilaspäisusele ja impotentsile, sest analoogne nali naisterahva kohta võib tuua süüdistuse. Jah, ka poliitilised vastased on soositud naljaobjektid, ehk minnes tagasi artikli alguse juurde: toona mõnitatav rahvusvaheline imperialism on saanud asenduse.
Nii hakkabki huumor minema tagasi ridade vahele nagu see oli nõukogude ajal, sest nalja kardetakse avalikult teha, kuna kardetakse repressioone nagu need olid nõukogude ajal. Ja jälle toon näite – tuntud ajakirjaniku Priit Pulleritsu blogist võis lugeda järgmist kommentaari: “Pilkaja värske number (4(25) 2013) on kioskites müügil. Esikaanele on pandud üpris räige homofoobne “naljapilt”. Võrdõiguslikkuse EL Komisjoni raportöör tuleb varsti Eesti olukorraga tutvuma ja hinnangut andma. Kaks meie ajakirjanduse “pärli” – Priit Pulleritsu blogi ja “Pilkaja” saavad siis kõrgele raportöörile esmajärjekorras tutvumiseks kätte juhatatud!“ Ja kogu probleem selles, et aprillinali Pilkaja esikaanel oli kujutatud meest ja naist voodis ning „naine“ võttis peast naisterahva maski ja ütles „Aprill!“
Ka abielu mõiste laiendamine toob muigeid huulile, sest juba tehakse nalja, et miks ei ole lubatud juba kolmik- või enamate isikute vahelised abielud või siis abielu iseendaga või oma kassiga? Ja tõepoolest – kui mõnes riigis võib pärandada kogu oma maise vara oma lemmikloomale, siis miks ei tohi lubada ka vastavat abielu? Võimalik, et selliste asjade üle naljaheitmisel võib tulevikus oodata kriminaalkaristus või väärteomenetlus. Lahtiseks jääb küsimus, et kui abielluda kummitusega, hiljem temast lahutada ja siis humoristlikult fantaseerida teemal, kuidas see kummitus sosistab mõnele advokaadile kõrva, kuidas vara nüüd tuleb jagada, kas ka siis võiks järgneda mingi karistus?
Suundumused on selged, aga kas meil on sellist üdini poliitkorrektset ühiskonda vaja? Nagu teada, siis bakterite ja vaktsiinide puudumine teeb inimesed haigustele vastuvõtlikumaks. Sama kehtib ka huumori kohta – nimetame huumorit siinkohal bakteriks või vaktsiiniks – kui see puudub, siis muutub (ühiskondlik) organism nõrgaks ja ei suuda vastu panna millelegi olulisele. Oskus enda üle naerda näitab, et inimene on terve.
Andrus Tamm