17. juuni 2024

Kas ma Eestit unes nägin?

Vabariigi President Alar Karis palus 4. juunil, Eesti lipu 140. aastapäeval, noorte kirja- ja mõttetalgute „Kas ma Eestit unes nägin?“ tublimatest tublimad sadakond osalejat tänuüritusele Presidendi Kantselei Roosiaeda.

Need mõttetalgud oli president korraldanud selle aasta jaanuaris- veebruaris, kus ta kolmandat korda kutsus kooliõpilasi vanuses 7-19 aastat oma mõtteid kirja panema. Seekordne teema „Kas ma Eestit unes nägin?“ oli inspireeritud luuletaja Juhan Liivi luuletusest, kelle 160. sünniaastapäeva tänavu 30. aprillil tähistasime.

Kui Juhan Liiv samanimelise luuletuse 1895. aastal kirjutas, võis Eestist tõesti ainult und näha. See oli miski, millest vaid väga salamisi unistada võidi, sest ühele vasttärganud rahvale oli oma riik veel midagi kujuteldamatut. Ometi vaid paar aastakümmet hiljem sündis Eesti Vabariik.

Kui tänane noor Eestit unes näeks, siis mida ta näeks või näha tahaks? Milline see Eesti oleks? Mõni nägi seal mineviku kuma, mõni oleviku peegeldust. Kolmas kujutles hoopis tuleviku Eestit. Mõnele meenusid seigad äsja möödunud päevast, mis oli võrratu või milles mõni asi oleks võinud olla teisiti. Mõni nägi und täis lootust ja ilu, mõni aga oma või sõbra isiklikke muresid. Mõni nägi oma esivanemaid, mõni oma järeltulijaid. Mõni ennast kusagil Eestimaal, teine pisut Eestimaad kusagil enda sees.

Iga noor sai kirjutada sellest, mis tal sügaval sisimas hingel oli. Unes sai näha seda, mida ilmsi ehk kellelegi rääkida ei tihkaks.

Kokku saabus presidendile 368 kirjatööd, oli esseesid kui ka luuletusi. Enamus osavõtjad olid Eestist, kuid oli ka kirjutajaid Prantsusmaalt. Need olid meie Eesti keele huviliste grupi liikmed 9-aastane Kinsey Liis Suurmets ning 13-aastane Greta Madeleine Gnannt, kes käib paralleelselt nii Viimsi Kooli 7.A klassis, kui ka Prantsusmaal Leonardo da Vinci nimelises Põhikoolis.

Kutsutud sisenesid auvalve saatel presidendi lossi ja sealt läbi fuajee Roosiaeda.

President tänas oma kõnes kõiki kirjutajaid ja sõnas, et noored kirjutasid väga avameelselt nii oma rõõmudest kui muredest Eestimaa pärast. Pärast presidendi kõnet esines muusikalise vahepalaga noor laulja An-Marlen, keda saatis kitarril Mattias. Seejärel said kõik keha kinnitada ja presidendiga vestelda ning soovi korral ka koos pilti teha. President tegi kohalviibijatega ka ühisfoto. Üritust modereeris Rasmus Puur.

Üheskoos avati ka näitus parimatest kirjatöödest Kadrioru pargis. Kohal olid ka TV3 ajakirjanikud, kes tegid üritusest kokkuvõtva klipi uudiste saate jaoks. Lastel oli põnev, kui nad teleajakirjanike küsimustele vastata said.

Suur tänu president Alar Karisele ja Presidendi Kantseleile toreda pärastlõuna eest, mis noortele kauaks ajaks meelde jääb.

Greta ja Kinsey mõttetalgutele saadetud luuletus:

Eesti on minu sees,
ma sageli näen teda unes.
Eesti on minu sees,
ta on päikeses, meres ja lumes.

Ma Eestimaast elan kaugel,
kuid jõudu ta mulle annab.
Emal sageli pisar on laugel,
ta Eestit sügaval südames kannab.

Ma igatsen Eestimaa metsa,
marju seeni ja rohelist sammalt.
Loodan, Eesti saab edasi kesta,
me kultuuri, kombeid edasi kanda…

Eesti lippu näen sinises taevas,
musta tumedas metsaviirus,
valget lumises külmalaevas
ja vahuses meresiilus.

Eestis elab me vanaema,
kes alati on meil meeles.
Seal saan laulda ja teatrit ma teha
oma armsas eesti keeles.

Eesti on meie sees,
olgu see siis unes või ilmsi.
Eesti on meie sees,
ta toob meile sära silmi.

Mailis Sütiste-Gnannt
Guermantes, 4.06.2024