Muinasjutu sisse minek
ERMi Sõprade Seltsi reis Iirimaale oli tõeline muinasjutu sisse minek. Võimsad kaljud, Atlandi ookean, jõed ja joad, kaunid kiviaiad, säravrohelised karjamaad ja neil häirimatult toimetavad lamba- ja lehmakarjad, lilledesse uppuvad koduaiad, oskuslikult pügatud hekid … ning mõne aja pärast hakkadki ootama kohtumist smaragdsaare haldjate ja päkapikkudega. Käisime neid tegelasi otsimas nii Iiri Vabariigis kui Suurbritanniale kuuluval Põhja – Iirimaal.
Sissejuhatuseks kohtusime nähtusega Bank Holiday – 5. augustil olid pangad ja enamus asutusi suletud ja inimesed puhkasid. Aga meie käisime Dublinis kohaliku võluva giidi Markiga Phoenix Parkis, et vaadata paavst Johannes Paulus II visiidi auks püstitatud risti. Paavsti kõnet 29.09.1979 olevat kuulamas olnud üle miljoni inimese. Heitsime pilgu ka presidendi residentsile, James Joyce keskuses meenutasime iiri rahvusliku liikumise tõusu ajal tegutsenud maailmakuulsat kirjanikku (1882 – 1941), kelle romaanid “Dublinlased” ja “Olysses” on ka eestlastele tuttavad. Muidugi käisime uhkes Dublini kindluses, kus iga 7 aasta järel inaugureeritakse Iirimaa president ja Euroopa suurimaks nimetatud Iirimaa kaitsepühaku nime kandvas Püha Patricku katedraalis. Pühaku nimega päeva aga hakati algul tähistama Ameerikas iiri väljarändajate poolt. Tervitasime Oscar Wilde´i, kelle muinasjutt “Väike prints” ja romaan “Dorian Gray portree” on kõigile teada ning tekitasime giid Markis vaimustusepuhangu teatades, et Tartus on meil oma Wilde. Mark aitas meil leida ka 17. sajandi austrimüüja Molly Malone kuju, mida keegi vaatamata ei jäta, sest see töökas naine on laulu sisse pandud. Dublini üheks vaatamisväärsuseks on 300 jalga kõrge metalltoru- monument, mis pidi püstituma millenniumi auks, sai aga valmis aastal 2003, läks maksma mitu miljonit ja kohalike sõnul ei sümboliseeri mitte midagi. Meile oli ta maamärgiks.
Oma rännul imetlseime maalilist Kilkenny väikelinna, Ivernagh poolsaarel tegime ringsõidu Ring of Kerry. Red Fox Innis maitsesime iiri kohvi ja uudistasime, kuidas imeosavad lambakoerad juhivad mägedes lambakarju. Kerry Bog Village´i vabaõhumuuseumis tutvusime turbalõikajate eluga, Killarney rahvuspargis imetlesime vaadet Ladies View, mis meeldis ka kuninganna Victoria õuedaamidele, kes siin 1861. aastal oma käskijannat ootasid. Waterville´i kuurortlinnake oli mõnus, nagu arvas ka Charlie Chaplin, kes siia majakese ostis ja kellele linnaelanikud tänutäheks monumendi püstitasid. Vaatasime üle majesteetlikud Moheri kaljud ja peatusime Iirimaa ühe ikoonilisema monumendi varasesse neoliitikumi kuuluva Poulnabrone dolmeni juures. Enne Glenkari´i koskede juurde jõudmist tegime peatuse Sligo linnas, et uuendada tutvust 20. sajandi ühe mõjukama lüüriku nobelist W. B. Yeatsiga, kelle kuju kaunistab linna peatänavat. Loomulikult käisime ka maailma vanimas litsenseeritud (1608) viski destilleerimiskojas Bushmillsis ja Gigantide pankrannikul, mis legendi järgi on ühendustee Šotimaaga. Nimelt tahtis sõjakas iiri gigant Finn MacCool minna taplema šoti gigandiga ja selleks tuli ju tee ehitada. Taplusest koomilistel põhjustel midagi siiski välja ei tulnud, aga värvikas lugu oli sündinud.
Iiri saare suuruselt teine linn Belfast võttis meid vastu piiramisolekus, sest linnas toimusid meeleavaldused – seekord avaldati meelt meeleavaldajate vastu, kes tahtid piirata sisserännet. Põhja -Iirimaale jõudes ütles meie tragi bussijuht, et ega muud vahet ei ole, kui et raha on teine ja teedele tõmmatud jooned on teist värvi. Meile oli uudiseks see, et 7 kohalikul pangal on õigus ise raha välja anda…Jälgisime tunnetatavat üleminekut protestantlikust linnaosast katoliiklikusse- tänavate nägu muutus. Vaatasime üle uhke ülikooli Gueen´s University Belfast ja linna keskel asuva raekoja. Meie hotell kandis nime “Titanic” ja selle vastas oli suur jäämäge meenutav Titanicu keskus Titanic Belfast – pole ka imestada, sest just selles linnas ehitati see üliluksuslik uppumiskindlaks kuulutatud reislaev, mis teel Ameerikasse 14. aprillil 1914 siiski põhja läks. Belfasti sadam on siiani tegus ja kaunis. Meie hotelli sisekujunduses oli kasutatud Titanicu kujunduselemente ja fuajees eksponeeritud ka mõned laevalt leitud esemed.
Aga meil oli veel ees kohtumine imeliste Powerscourti aedade ja kosega ning laskumine Glendalough´i kahe järve orgu.
Ütlemata jäi, et Killarneys saime osa vaimustavast kontserdist Celtic Steps.
Sirje tehtud pilte vaata
https://www.facebook.com/ermi.sopradeselts
