Eesti Klubi kooskäimised kinnitavad: püsime sadulas, härrased!
Juunis toimus Eesti Klubis kaks teemaõhtut. Eesti Klubi on teenekate tipp-persoonide ühendus, kuhu kuuluvad auväärt Rüütlid, Tõnu Ots, Ivar Raig jpt. Teenekad tähendab, et enamasti üsnagi eakad. Analoogselt 20. augusti klubiga püüab Eesti Klubi alal hoida võltsimatut vaadet Eesti Asjale.
Ehkki asjur Andrus Helenurm on üritanud nooremaid ühiskonnategelasi kaasata, on tegemist ikkagi interdistsiplinaarse multikultuurilise seenioride ühendusega. Harry Raudvere ja Emil Rutiku on selle kogukonna ühed nooremad sädemehed, tänu kellele seltskond ei muutu liiga museoloogiliseks.
Ettekannete järel on alati diskussioon, mille ohjamiseks on palutud parimad. Ja need aastates teeneliste, ajaloo- ja faktitruuduse eest seisvate tegijate kogunemised järgivad üsna täpselt ja leidlikult tähtpäevade kalendrit.
Näiteks 14. juuni leinapäeval oli ümber klubilaste leitsakuline Tallinn leinalippude ja Vabaduse väljakule laotatud siionisiniste õhupallidega. Eesti Klubis esines professor Kalle Kasemaa ning juttu juhtisid Tõnu Ots ja Hardo Pajula – juudirahva püsimajäämise eelduste ja eestlastele sobiliku eeskuju teemal.
Märgiline seegi, et viimasel ajal toimuvad kogunemised Toompuiesteel puuetega inimeste ühenduse ruumes, jutud tipitakse arvuti kaudu sünkroonselt ekraanile ja vajadusel kasutatakse teisigi 21. sajandi tehnikaimesid.
Võib küsida – kui kaua võib haavadele soola raputada ja laipu ühishaudadest välja kaevata. Nii inimese kui ühiskonna eluga edasiminekut võib see ju pidurdada.
Ent – kuni mäletajad-teadjad elus, tuleb tõde alal hoida, sest iga eluala faktide oma suva järgi ümber tegijad käituvad teatavasti nagunii sedasi, nagu asjaosalisi endid enam polekski.
Kirjatüki koostas Kati Saara Vatmann