Press "Enter" to skip to content

Hendrik Adamsoni 127. sünniaastapäeval Kärstna mõisas kuulutati välja murdeluule laureaat

Märtsist kuni  septembrini  2018 toimus 13. Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlus.

Murdeluule konkurssi korraldas 1994-2016 Tarvastu vald. Sellel aastal valmistati konkurss ette ühiselt – Mulgi Kultuuri Instituut, Mulkide Selts ja Viljandi vald. Konkurss on kestnud  juba 24 aastat ning traditsiooniks on  luulepreemia üle andmine Adamsoni sünniaastapäeval, 6. oktoobril  Kärstna mõisas.

Hendrik Adamson on kirjutanud:

„Ma istun toan pimesi….
Mu mõtte-sõrme iusten sebitseve
Ja sõrme-mõtte lavval rommi lööve;
Na uusi riime otsive“

Murdeluule aitab mäletada, kust oleme pärit, kes olid meie vanemad ja vanavanemad. Murdeluule on osake meie kultuurist, mille hoidmisele ja kaitsmisele saame  me kõik omal moel kaasa aidata.

Võistlusele oodati luulevalikut vähemalt viiest luuletusest, mis on kirjutatud autori lemmikmurdes. Konkursile saabus sel aastal 80 luuletust 16 autorilt. See näitab, et huvi murdeluule vastu ei ole vähenenud.

Nii olid taas meie tänaste autorite hulgas varasemate konkursside võitjad:  Milvi Panga (2004), 2012  Maie Perve (2012) ja Irma Järvesalu (2016) .

6. oktoobri hommikupoolikul  meenutasid  sündmusel osalejad Hendrik Adamsoni tema kalmul Helme kalmistul ja tema kodutalu asukohas Metsakuru külas Patsi talu asemel.  Adamsoni esperantokeelse  luuletuse „Diogenes“  lõpuread  ilmestavad suure luuletaja mõttelaadi  ja on kirjas ka kalmul oleval plaadil: „Ma ei vaja ei kulda ega kogu maailma varadust kuid ma nutan verist nuttu inimeste ebaõigluse ja häbituse pärast.“

Elades eraldatuna väikses kodutalus ja olles pettunud endas ning ümberkaudsetes, otsis kirjanik väljundit maailma, mille ta leidis esperantos. Kirjas Helmi Dresenile (tõlkija ja Eesti esperantoliikumise eestvedaja) seisis: „Ma harjusin saatuselöökide ja inimeste julmusega. Ma pettusin kõiges: oma kunagises armastuses, oma sõprades, sugulastes, lõpuks ka iseendas. Ma tundsin end täiesti üksinda… Ma muutusin kehalt (tiisikus), hingelt ja mõttelt täiesti haigeks, ma kaotasin kõik: õpetajaameti, armastuse, lugupidamise… Otsisin inimesi, kes poleks julmad, toorelt materjalistid ja enesearmastajad. Nii meenusid mulle esperantistid” (Lillepuu 1991, lk. 65).

Kärstna mõisa pargis oleva mälestuskivi juures kõneles Hendrik Adamsoni elukäigust kärstnalase Ingrid Kustavuse uurimustöö põhjal Mulgi Kultuuri Instituudi juhataja Kairi Nigol.

Peale väikest kontserti tänati konkursil osalejaid Hendrik Adamsoni luulekoguga ning anti välja tunnustused:

Eripreemia pälvisid Milvi Panga Raplamaallt Alust ja  Aili Urm Tartumaalt Kambjast.

Laureaadiks  tunnistati  Tartu  luuletaja Rauno Alliksaar, kes kirjutas konkursile Tartu murdes.

 

Ülevaate koostas

Ene Saar, Mulkide Seltsi vanem

Fotod: Ene Saar ja Jüri Kobin