Austraalias lõppes Sõrve suvelaager

Sõrve suvelaagri traditsioon sai alguse 1953. aastal ja kestab tänaseni. Igal suvel lõuna poolkeral tullakse nädalaks kokku eri paikadest üle Austraalia, kõiki osalisi ühendab eesti päritolu.

Ka sellel aastal jätkati Sõrve traditsiooni. Südasuvine laager leidis aset jaanuari teisel nädalal. Laagrisse olid oodatud kõik igas vanuses – tegevustes osalesid nii beebidega emad-isad, kes kord ka ise Sõrve lapsed olnud, lapsed ja noored, kui ka vanemad, kellele meeldib sellest melust osa võtta.

Sõrve väärtust alahinnata oleks raske. Eestluse edasi (k)andmine läbi sõna, tantsu ja laulu on iseenesestmõistetavalt tähtis osa Sõrve mõttest. Kuid kas “villase” rahvatantsu sundimine  kuumas Austraalias üles kasvanud mitmendat põlve järeltulijaile üldse on moes? Siinkohal meenub juba 20 aastat tagasi kõlanud president Lennart Meri mõte: “Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus.” Ja nii oli ka rahvatantsuga Sõrvel. See aasta otsustasid hulk noori “veteran” rahvatantsuõpetajate Tiina ja Madis Alvre käe all Tuljaku tantsimise ära õppida. Kahe päevaga. Esimest korda Sõrve ajaloos polnud Tuljak kultuurietenduse viimane etteaste, millega kõik tantsuhimulised ühineda said, vaid noored esitasidki üllatusena Tuljakut.

Sõrve nimetus tuleneb Point Wolstoncroft’i sarnasusest Sõrve poolsaarega

Pikemalt suvesündmusest koos galeriiga saab lugeda siit: 

Rohkem galeriid siit: 

Marju Tõnisson,
Sydney