Kuidas oskame oskuskeelt?

Jätkame keeleaasta keelerubriiki. Eesti keele aasta mai on terminoloogia ja oskuskeele kuu. Toimetab Johannes Aaviku Selts.

Eesti keele aasta mai on terminoloogia ja oskuskeele kuu. Tihti pannakse oskuskeele ja terminoloogia vahele võrdusmärk, kuid asjata. Oskuskeel on mingil erialal kasutatav keel, mida iseloomustab eriomane oskussõnavara ja fraseoloogia ning stilistilised või lauseehituslikud erijooned. Seega võib mistahes eriala vaatevinklist seda nimetada ka erialakeeleks.

Oskus- ehk erialakeele kõige silmatorkavam osa on erialased oskussõnad ehk terminid. See on tõenäoline põhjus, miks ka oskussõnavarast kõneldakse sageli kui terminoloogiast. Lisaks neile kahele (oskuskeel ja oskussõnavara) on sõnaga terminoloogia tähistatud veel oskuskeeleõpetust ning oskussõnaõpetust.

Oskuskeeles on oluline täpsus. Kui aga üht ja sama sõna tarvitada neljamõttelisena, ei saa lugeja või kuulaja olla alati kindel, millises tähenduses on kirjutaja-kõneleja seda mõtelnud. Isegi kahemõttelisus on oskuskeeles kurjast, ometi sallib Õigekeelsussõnaraamatki terminil terminoloogia kaht tähendust. Terminoloogia uurib terminoloogiat?

Mitte miski ei takistaks juhatamast (oskus)keelekasutajaid selguse suunas nii, et oskussõna terminoloogia tarvitataks üksnes terminiteaduse, oskussõnaõpetuse tähenduses (vrd bioloogia, etnoloogia jt teadused). Mistahes eriala mõistestikku tähistavate oskussõnade kogumi tähenduses on täpne kasutada ühese tähendusega termineid oskussõnavara, terminivara (sobiks ka terministik).

Terminoloogia olulisim põhimõte: iga termin olgu võimalikult selge, täpne, ühemõtteline, tähistagu järjekindlalt ühtainust mõistet. Loe ka Sirbist artiklit „Mõistestik korda, terminivara otstarbekaks“.

Oskuskeelest ja keeleoskusest tuleb juttu 4. juunil Saaremaa keelepäeval, mille Emakeele Selts korraldab maakondlike keelepäevade sarjas. Ettekanne teaduskeelest on kavas Veski päeval 27. juunil Tartus.

Peep Nemvalts
Johannes Aaviku Selts