Ajakiri “Mäetagused” – meie suurpeod
Meie omakultuuri suurpidude traditsioon on rikkalik teema ja sügavalt omane eesti rahvale. Mitmekesine harrastustegevus pakub ka erakordset võimalust säilitada ja edasi kanda meie rahvusliku pärandi traditsioone.
Käesoleva, 2016. aasta aprilli lõpus ilmus Eesti Kirjandusmuuseumi MTÜ Eesti Folkloori Instituudi ajakirja „Mäetagused” nr. 63, kus kuue autori artiklid käsitlevad eestlaste kultuuripärandi säilitamist ning rolli.
Ajakirja numbri üheks eesmärgiks oli tekitada Eesti ühiskonnas laiemat arutelu harrastustegevuse ja suurpidude rolli üle üha muutuvas maailmas, kusjuures eriline rõhk on pandud elujõulisusele ning rahvusliku eneseteadvuse traditsioonide edasikandmisele. Artiklid käsitlevadki põhiliselt suurpidudega seonduvaid harrastustegevuse kogemusi, kultuuripanust nii Eestis kui väliseesti kogukondades. Ja kuigi kirjutajad vaatavad ajas ka tagasi, on kõigi autorite peamine rõhk siiski tulevikul.
Guntis Šmidchens Seattle’i Washingtoni Ülikoolist esitab oma mõtteid Baltimaade laulupidude asukohast maailma vaimses kultuuripärandis ning uute ja traditsiooniliste laulude suhetest laulupidudel. Sille Kapper (Tallinna Ülikool) analüüsib kahte tantsumaailma: pärimuslikku tantsimist ja rahvatantsuharrastust, küsides, missugust rolli mängib tantsupidudel osalemine pärimusliku tantsimisega seotud teadmiste ja oskuste säilitamine ning edasikandmine nüüdisaja Eestis ning missugust omakultuuri säilitame tantsupidudel. Petri Hoppu Tampere Ülikoolist käsitleb põhjanaabrite skoldi-saami rahvatantsu rolli nende ajaloo, identiteedi ja tuleviku määratlemisel ning tänapäeva saami skoltide rahvatantsu ja identiteedi seost. Triinu Ojamaa Tartu Kirjandusmuuseumist kirjeldab II maailmasõja pagulaste kultuurisündmuste jäädvustamist kitsasfilmil Rootsis (Hindåsi 1947. a. suvepäevad) ning filmitud isikute tuvastamise kulgu ekspertgrupi poolt. Indiana Ülikooli emeriitprofessor Ain Haas käsitleb vanade rahvapillide traditsioonide taaselustumist nii Eestis kui ka väliseestlaste seas, nähes seda kui vastupanu ilmingut moodsa ühiskonna homogeensusele ning linnastumisele. Hain Rebas (Kieli ülikooli emeriitprofessor) arutleb võõrvõimu mõjul rahvakultuuri vägivaldse lahutamise tulemusel tekkinud lõhestatusest ning survestamisest koorimuusikas.
Ajakirja koostamisele ja ilmumisele eelnes mitmeaastane uuring suurürituste rollist omakultuuri hoidmisel, mis kinnitas, et ka Välis-Eesti on endiselt elujõuline. Samas märgitakse, et Eesti ajakirjandus ei kajasta piisavalt Välis-Eesti pagulaste ja nende järglaste elukäiku ja tegevust ega nende eestvõttel tänaseni korraldatud, korrapäraselt toimivaid suurpidusid (nn. ESTO, LEP, EPA, Estival jne). Samas peegeldab aga Välis-Eesti ajakirjandus Eestis toimuvat.
Tekibki küsimus: kas väljaspool Eestit korraldatud eestlaste suurpeod on eesti rahva kultuuri loomulik osa või mitte? Kui mitte, siis kas Eesti omakultuuri põld kaotab sellega midagi väärtuslikku? „Üheshingamist” kahe vägivaldselt lahutatud eestlaskonna vahel pole igatahes veel tekkinud. Nii ongi käesoleva ajakirjakogumiku üheks peamiseks eesmärgiks juhtida tähelepanu sellele kitsaskohale üldeesti kultuurielus ning soov mitte lasta kaduda väliseesti tegevusega seotud materjali ainult arhiividesse. Vastupidi, ajakirja artiklid tõstavad esile eesti rahva erilist oskust läbi aastakümnete säilitada oma kultuuriväärtusi kuni tänapäevani, mis ju kokkuvõttes aitas suuresti kaasa meie rahva ja riigi taasiseseisvumisele.
Ajakirja artiklitega võite tutvuda veebileheküljel: http://www.folklore.ee/tagused/nr63/
Dr. Iivi Zájedová,
ajakirja nr 63 koostaja ja külalistoimetaja
