Eesti keele aasta
Tänavuse aasta on Haridus- ja Teadusministeerium kuulutanud eesti keele aastaks, sest sajand tagasi sai me emakeel riigikeeleks ja kõrghariduse keeleks. Eesti Kultuuriseltside Ühendus alustab selle tähistamiseks igakuist eesti keele rubriiki. Toimetajaks Johannes Aaviku Selts. Vaagime eesti keele rolli tänases üleilmastuvas maailmas, meie emakeele rikkusi ja arutleme keelekasutuse üle.
Siinkohal avalugu.
Kakskümmend aastat tagasi arutleti ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ mitmes numbris eesti keele püsimise-teisenemise üle. Avaldasin ses „Muutuva keele“ sarjas arvamust pealkirjaga „Pigem oma kui võõras!“ Kirjutis algas nõnda:
„Nõukogude okupatsiooni ajal olid enamvähem kõik veendunud et eesti keele omapära tuleb hoolega hoida, nüüd nähtavasti enam mitte. Vabadus ja demokraatia pole siiski seesama mis anarhia ja minnalaskmine, liberaalsus ei tähenda kõige sallimist. Ka mitte keelehooldes ega igapäevases keelepruugis. Eesti keel on tänapäeval väljendusrikas kultuurkeel paljuski tänu sellele, et 1920-30ndail tehti tugevat tööd keelearenduses ja -hooldes. Nii nagu mistahes muulgi elualal pole põhjust arvata, et mitmekümne aasta tagused saavutused on tipp, nii ei tohi eesti keeltki lasta päris isevoolu areneda.
Et keel muutub, on loomulik. Et osa muutusi sünnib teiste keelte mõjul, on samuti loomulik. Sama loomulik peaks olema muutuva keele omapära hoida ja tugevdada. Kui aga kas moe-edevusest või muidu lodevusest pruukida üliohtralt indoeuropisme ja fennisme, siis moondub eesti keel tundmatuseni ja äkki ei tajutagi enam oma emakeelt hoidmisväärsena… Ehk on just sellest tingitud mõne eesti teadlase soov hoopis inglise keelele üle minna?“ (KK 1999, nr 11, lk 756)
Enamvähem kõik kahe aastakümne eest tõdetu avaldub tänini. Soome keele mõju on mõneti vähenenud (kuigi soome laensõnad püsivad kõnekeeles siiani, nt reka < sm rekka, tossud < sm tossut). Inglise keele lausmõju on üha lisandunud, sageli ei märgatagi enam kui avalikku eestikeelsesse kõnesse või kirjutisse pikitakse inglise sõnu ja koguni grammatikat (mõningaid näiteid: „Võõrastav eesti keel“). Enamgi veel: paljud arvavad, et eesti keeles ei saavatki väljendada kõike seda, mida inglise keeles. Võõrapärasuse kaitseks ühmatakse tihti: keel muutub niikuinii. See on üdini väär väide. Keel pole ürgmets, mis muutub omasoodu, ilma inimese sekkumata. Keel muutub just sel määral, nagu keele kõnelejad-kirjutajad seda muudavad. On meie enda otsustada, mida võtta, mida jätta; mis eesti keelt rikastab, mis üheülbastab.
Aastal 1999 lõpetasin mainitud kirjutise: „Saagem eurooplasteks aga jäägem seejuures eestlasteks! See ei tähenda ei purismi ega anarhiat. Laskem eesti keelel muutudeski iseendaks jääda ja olgem liberaalsed emakeelele omaste tarindite paljuse piires, ent sallimatud võõrkeelendite umbrohuna vohamise suhtes.“
Aastal 2019 näib olevat põhjust rõhutada: Eestis olgu iga aasta eesti keele aasta!
Peep Nemvalts,
Johannes Aaviku Selts
