Press "Enter" to skip to content

Eesti rahvamuusikast ja seltsielust välismaal

9. septembril esines Eesti Kirjandus-muuseumis eesti rahvamuusikast ja väliseestlaste seltsielust endine Indianapolise Eesti Seltsi president ja Indiana Ülikooli emeriitprofessor Ain Haas.

Tutvustades eesti rahvamuusikat välismaal mängis Ain Haas kuulajatele väikekannelt, hiiu kannelt ning torupilli.

Indianapolis tegeldaksegi palju pillimuusikaga. Põhjus on selles, et kuna seal on vähe eestlasi, siis koorimuusikaga ja rahvatantsuga ei saa tegeleda, küll aga pillimuusikaga.

Ain Haas mängib ise väikekannelt, suurt kannelt ehk rahvakannelt, hiiu kannelt ja torupilli. Torupillimängijaid on välismaal vähe, ainult mõned.

Ain Haas tutvustas ka kannelde valmistamist ja neil mängimise õpetamist.

Ain Haas ütleb enda kohta “Olen erru läinud sotsioloogiaprofessor Indiana Ülikooli juures (Indianapolises), endine Indianapolise Eesti Seltsi president (ja praegune laekur), Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondise konverentside korraldaja, kahe rahvapilliansambli liige (Indianapolises ja Chicagos). Olen Rootsis sündinud põgenikkude lapsena (Göteborgis 1950. a.) ja hariduse saanud USA-s.

Bakalaureuse kraad on Indiana Ülikoolilt (Bloomingtonis 1972), magistri- ja doktorikraadid on Wisconsini Ülikoolist (Madisonis 1973 & 1977). Olen kaks korda olnud külalisprofessoriks Tartu Ülikoolis(1993 ja 2005), Ameerika riigi poolt antud Fulbrighti stipendiumite toetusega.

Muuseas olen kirjutanud artikleid eesti rahvapillide ja Indianapolise eestlaskonna kohta, ning tõlkisin Juhan Tuldava eesti keele grammatika raamatu rootsi keelest inglise keeled”.

Rändamine Eestist Indianapolisse on olnud vaid väike nire võrreldes vooluga Torontosse, New Yorki jne. Peaaegu kõik eesti päritoluga inimesed, kes elavad Indianapolises tänapäeval, on II maailmasõja põgenikud või nende järeltulijad.

Eestist põgenenud inimesed koondusid seltsidesse, et suhelda ja seltsielu viljeleda. Indianapolise Eesti Seltsil ei olnud kauge vahemaa tõttu palju kokkupuuteid teiste seltsidega, harva sõideti Chicagosse kohtuma.

60. ndate lõpul seltsielu hakkas raugema, laulukoorideja tantsurühmade tegevus hakkas vaibuma, sest vanem põlvkond enam ei osalenud ja noori eriti peale ei tulnud.

Vaatamata kõigele seltsielu siiski jätkub ning seltsis toimuvad traditsiooniks saanud üritused – peetakse jõule, kohale tuleb jõuluvana ning lapsed esinevad eeskavaga (vanasti peeti jõule koos jumalateenistusega).

Väga tähtis on Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine. Seda peetakse Läti Majas ning erinevate ettekannetega esinevad lektorid, on muusikaline osa ja lõpuks seltskondlik osa – õhtusöök.

Paljud tegevused on kadunud (vana-aasta ärasaatmine, suvepidu), kuid asemele on tulnud uusi tegevusi näiteks filmiõhtute korraldamine, rahvusvahelise näituse korraldamine, kus umbes 30 rahvusgruppi paneb välja näituse ja seda külastab 25000 inimest.

Uus on ürituste korraldamine gruiisilaeval, kus saavad kokku Kesk -ja Ida -Ameerika eestlased. On osaletud ka ESTO päevadel. Eestlastele on väga tähtsad regionaalsed ja üleilmsed üritused. 80.ndate lõpul avanes nn. raudne eesriie, sugulased said külla tulla ning saadi teada rohkem Eestist. Väliseestlastele on väga tähtis kontakti pidamine kodumaaga.

Rohkesti tehakse koostööd lätlastega – mängitakse koos kohalikus rahvapilliansamblis, ühine väljapanek Indianapolise Rahvusvahelisel Festivalil, Läti noored esitavad eesti rahvatantse Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel jne.

Jaanipäeva tähistatakse Läti Maja maa-alal koos teiste Põhja- ja Ida-Euroopa rahvastega.

On erineva suurusega seltse. Kui on vähe liikmeid, on probleeme ruumidega, sest ei ole oma maja. Üritusi korraldatakse teiste rahvuste majades.

Probleemiks on keel, segaabielude tõttu peetakse paljud üritused kahes keeles. Probleemiks on ka järelkasv. Kui eestvedaja kaob, võib kaduda ka selts.

Dokumendid väliseestlaste tegevusest kuuluvad sälitamisele.