4. dets. 2024

Nadežda Katajeva-Valgu jutustuse „ Seal, kus ma sündisin“ esitlus

Nadežda Katajeva-Valgu jutustuse „ Seal, kus ma sündisin“ esitlus

26. jaan. 2016 toimus Tartu kirjandusmajas Nadežda Katajeva-Valgu jutustuse „ Seal, kus ma sündisin“ esitlus. Teos on 236 lk, rohkete fotodega illustreeritud.

Tervitustega esines Tartu linnapea Urmas Klaas. Meelelahutust pakkusid nii setu laulukoor kui ka vene naiskoor. Katkendeid jutustusest luges Reet Vääri.

Kuulajad esitasid küsimusi, millele autor Nadežda-Valk ilmekalt ja veenvalt vastas. Esitluse lõpus tutvustati setude tegevust ja väljaandeid.

Kohvilaud ootas kõrvalruumis. Esitluse juhtija-ohjaja ehk moderaator oli Reet Vääri.

Jutustus ilmus venekeelsena 2014. aastal (500 eks). Raamat sai Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2014. aasta laureaadiks ning pälvis kirjanduse aastapreemia. 2015. a ilmus teos eestikeelsena.

Pruutsa (Prudištše) külas Petserimaal 1950. aastal sündinud autor kirjeldab sealsete, põhiliselt 1950. ja 1960. aastate vene inimeste igapäevaelu ja kombeid, nende jumalakartlikkust, suhteid setude ja teiste naabritega ning kultuuride segunemist.

Raamat keskendub ajaliselt 1950. alates kuni viimase ajani välja. See on haarav jutustus mitmest aspektist: märksõnadeks on kodu ja vanemad, armastus elu ja sünnipaiga vastu, eri rahvakildude vastastikune mõistmine ja austamine, andestamine, inimeseks saamine ja olemine, aga ka olustikulugu, nagu külaelu ja -kultuur, setud e pooleusulised, venelased, eestlased, erinevad usutõed ja kombed, ajastu olustik ja võimuperioodid.
Imetlusväärsed on autori mälestuspildid lapsepõlvest ja noorukiajast, avaldub tema suurepärane oskus kirjutada dialoogi, kasutada soravat ja ilmekat keelt, mis haakub vahetult tegelaskujudega. Ema ja isa sõnavara, dialoogid, külarahva ütlemised, koomilise ja traagilise oskuslik ühendamine, detailirikas jutustav tekst – kõik on kirjanduslikult hästi komponeeritud ning mõjusad.

Jutustus „Seal, kus ma sündisin“ kõlab veenvalt ja kaunilt: „See maanurk, kus ma olen sündinud, oli piiriäärne. Kolmekümne kilomeetri kaugusel lõunas, teisel pool Lavrõt (Laurat) elasid lätlased, paarkümmend kilomeetrit lääne pool, Petseri ja Luhamaa taga, elasid eestlased, aga meie kandis, Buravenki (Labõritsa) järve ümbruses, elasid üksteise kõrval venelased ja pooleusulised ehk setud. Meie kodukant oli igiammustest aegadest peale olnud nagu lapitekk: asustatud vaheldumisi vene ja pooleusuliste küladega.“ (lk 5)
„Maad, kus me elasime, pidasid venelased enda omaks, iidseks Petserimaaks, pooleusulised pidasid seda omakorda enda omaks, Setumaaks, ning kummalgi oli oma tõde, mida ei tahetud teistele peale suruda ega selle üle arutleda. Võimud vahetusid, ent rahvas haris maad, kasvatas lapsi, mattis vanureid, ohkas ja elas edasi…..“ (lk 10)

Vene keelest on raamatu tõlkinud Veronika Einberg. Tõlkija Veronika Einberg on helge voolava jutustuse andnud edasi autoritruult ja meisterlikult. Teisiti oleks ka mõeldamatu, sest tal on tõlkijana palju kogemusi. Ta on eesti lugejale vahendanud peamiselt vene keelest üle poolesaja teose ja saanud samuti Eesti kultuurkapitali aastapreemia. Nimelt otsustas kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii aastal 2014, et Veronika Einberg väärib aastapreemiat ilukirjanduslike tõlgete hulgas selle eest, et ta on vahendanud eesti keelde Boriss Akunini „Musta linna”, Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikad” ja Mihhail Šiškini „Kirja sinule”“. (Raimu Hanson, Tartu Postimees, 26.01.2016)

Keeleliselt on raamatu toimetanud Monika Salo. Jutustuses võlub korrektne ja ladus eesti keel.
Raamatu on toimetanud Evi Laido. Tulemuseks on läbimõeldud ja viimistletud tervik.
Kujundanud ja küljendanud on Irina Gron. Autor ise on teinud esikaane kujunduse. Saavutatud on maitsekas ja haarav üldmulje. Piltide paigutus on loogiline ja haakub tekstiga sisuliselt.
Luuletused on tõlkinud Mirjam Lepikult. Õnnestunult on tabatud algteksti meeleolu ja tundemaailm.

Jutustuse 4. leheküljel tänab autor ka neid inimesi, kes on aidanud materjali koguda, mälestusi ja fotosid jaganud, nimetatud on kokku 34 nime.

Raamatu tõlkimist ja kirjastamist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Teose on välja andnud kirjastus Dialoog ja trükkinud OÜ Paar.

Reet Vääri

Eesti Keele Kaitse Ühingu juhataja, Keelekaitsja peatoimetaja